Elektriarvesti. Foto on illustreeriv.

FOTO: Arvo Meeks/Valgamaalane

Eesti Energia tütarettevõtte Elektrilevi OÜ ülesanne on varustada tarbijaskonda elektrienergiaga, mis saavutatakse ilma täiendava koormuseta tarbijale. Energiamajanduse arengukava on koostatud aastani 2030. Elamute elektritarbijates tekitab aga arusaamatust kuutasu rakendamine pakettides Võrk 1 ja Võrk 2 peakaitsmetele, kirjutab elektriinsener Jüri Laurson. 

Näiteks kui tarbimiskoha kaitse on 32 A, on kuutasu suuruseks alates 1. jaanuarist 2020 4,43 eurot. Arusaamatust tekitab rakendatav kuutasu, sest liitumisel on peakaitsme eest juba kord makstud ja tarbija maksab lisaks igal kuul veel Elektrilevile elektrienergia edastamisel elektripakettide tariifides ettenähtud võrgutasusid. Võrgutasud moodustavad praegugi üle poole elektrihinnast. Võrgutasud on Elektrilevi spetsialistide poolt välja töötatud nii, et sellest peab jaguma võrkude hoolduskuludeks, investeeringuteks jne. Võrgutasu sõltub tarbimisest. Suure kokkuhoiupoliitika tulemusena on vähenenud elektritarbimine ja selle tagajärjel Elektrilevil võrgutasude laekumine.

Segadust tekitab klientidele saadetud kiri, kus soovitatakse peakaitset vähendada, sest kuutasu suurus sõltub peakaitsme suurusest. Kuni 2020. aasta märtsini on peakaitsme vähendamine tasuta ja peakaitsme suurust saab vajadusel ennistada kolme aasta jooksul peakaitsme vahetamise hinnaga. Hinna suurust kirjas ei mainita, aga kui selgub, et olemasolev võrk vajab tugevdamist, toimub peakaitsme ennistamine tegelike kulude alusel.

Peakaitsme vähendamise soovitus kuutasust loobumise eesmärgil on väär ja ebaeetiline ning kahjulik nii võrguettevõttele kui tarbijatele, sest olemasolev liitumisel ostetud peakaitse võimaldab tarbida igal ajahetkel vajalikku kogust elektrienergiat, mis pärast peakaitsme vähendamist pole sageli enam võimalik. Samas jääb Elektrilevi tarbijalt tarbimata jäänud elektri edastamisest tulenevast võrgutasust ilma. Korras elektrivõrgu puhul ei põhjusta tarbija liitumisel ostetud peakaitsme suuruse kasutamine jaotusvõrgule mingit ohtu ega kadusid. Samas see ei takista võrgu optimeerimist ja efektiivsuse tõstmist. Paraku tundub, et liitumistel on saadud raha ja müüdud ampreid rohkem, kui võrgud tegelikult koormata suudavad ja nüüd püütakse peakaitsme kuutasudega tekkinud olukorda leevendada lootuses, et võib-olla tarbijad loobuvad naiivselt tasuta liitumisel ostetud peakaitsme kallihinnalistest ampritest. Niisugune riigile kuuluva ettevõtte esitatud karm nõue vähendada ostetud peakaitsme suurust tasuta on röövimine ja kahjustab kindlasti Elektrilevi OÜ mainet, sest isegi 25-amprilise peakaitsme puhul on näha, et kuutasu tegelikult suureneb, mitte ei vähene.

Näiteks Tartumaal Ilmatsalus elab tarbija, kelle elamu peakaitse on 25 A, tarbib keskmiselt kuus ligemale 800 kWh ja maksab kuutasu 4,84 eurot, mis on suurem kui peakaitsme 32 A puhul. Siit järeldub, et peakaitsme vähendamine tõstab hoopis kuutasu. Samas Elektrilevi E – teenused – arvel on kirjas, et «kuutasu rakendub kõikides tarbimiskohtades, kus eelmisel aastal tarbimine puudus või oli alla 250 kWh». Nagu näha, on kuutasu rakenduse sõnastus ja rakendusel püstitatud tasud väärad, põhjendamatud ja laest võetud. Elektrilevi on äriregistrisse kantud äriettevõte, mille tegevuses on võtta liitujatelt liitumistasu liitumise väljaehitamiseks ja elektri edastamisel võrguteenustasu. Kui aga soovitatakse tarbijal liitutud peakaitset vähendada, peaks Elektrilevil, nagu äriettevõttel kohane, olema kohustus osta tarbijalt tagasi vähendatud amprid liitumistasu hinnaga 1 amper 156 eurot. See võimaldaks vajadusel hiljem tarbijal Elektrilevilt loobutud ampreid uuesti tagasi osta. Niisugusest äritehingust ei taha Elektrilevi aga kuuldagi.

Võrgutasud peaks olema arvestatud nii, et sellest jaguks võrgu hooldamiseks ja võrgu arenguks. Kui kehtivad võrgutasud ei kindlusta ettenähtud võrgu hooldust ja vajalike toimingute tegemist, siis tuleb viga otsida tariifide väljatöötajatelt, mitte leida igasuguseid põhjendusi, et suruda rahapuudusel käsi vigade parandamiseks tarbija rahakotti.