Juhtkiri: uhkusega näpud mulda
8. juuni 2019, 00:00
Neid, kel pole kodus ühtegi isetehtud moosi- või mahlapurki, pole Eestis ilmselt palju. Maal elades on kartulipõld või kasvõi väike peenar porgandite ja sibulate jaoks olemas. Linnas elades varustavad köögiviljade või marjadega enamasti pereliikmed-tuttavad. See on meile ja teistelegi Ida-Euroopa riikidele südamelähedane ja harjumuslik tegevus. Lääne-Euroopa sotsiaalteadlastele võib selline toidukasvatus suurt huvi pakkuda. See lausa üllatab.
Tänases Postimehe arvamus- ja kultuurilisas on intervjuu tšehhi päritolu sotsiaalteadlase Petr Jehličkaga, kes uurib Ida-Euroopas levinud, kuid läänes pigem vähe tuntud potipõllundust keskkonnasäästlikkuse vaatenurgast. Tšehhis on viiendik tarbitavatest parasvöötme puu- ja köögiviljadest majapidamistes kasvatatud, Suurbritannias on sama näitaja 3–5 protsenti. Poolas on toidukasvatusega seotud 50–60 protsenti inimestest, Eestis hinnanguliselt kümmekond protsenti vähem.
Ega vaestel idaeurooplastel jäägi muud üle, kui endale toiduks juurvilju kasvatada, on arvanud Lääne-Euroopa teadlased. Mõne inimese jaoks on toidukasvatus tõesti tingitud võimalusest raha kokku hoida. Jehlička andmete järgi on peamiseks põhjuseks aga hoopis harjumus, nauding, puhas toit ning sotsiaalne suhtlus. Mingis mõttes näitab toidukasvatus ja jagamine seda, et kõik elu aspektid ei pea kommertsialiseeruma. Ja kuidas esialgsest vajadusest on saanud hoopis kogukondliku tähtsusega tegevus. Paljude jaoks on näiteks kartulivõtt või õunamahla tegemine tüütu kohustuse asemel pigem meeleolukas ühistegevus.
Potipõllundusel kui argisena näival tegevusel on aga ka märkimisväärne positiivne ökoloogiline jalajälg. See aitab vähendada CO2-heitmeid ja toidukilomeetreid. Isegi kui inimesed ei kasvata oma aiamaal köögivilju keskkonnaaktivismist, tasub seda mujal maailmas muu hulgas just sellepärast juurutada.
Mingis mõttes näitab toidukasvatus ja jagamine seda, et kõik elu aspektid ei pea kommertsialiseeruma. Ja kuidas esialgsest vajadusest on saanud hoopis kogukondliku tähtsusega tegevus.
Selle asemel, et suuri murulahmakaid madalaks niita, mis on loodusliku mitmekesisuse mõttes sama mõistlik tegevus kui selle asfalteerimine, olekski mõistlik alternatiiv aiamaa. Lisaks saadud toidule saab ilmselt oma osa ka mõni nokkiv lind, niisamuti toimetavad mullas ka igasugused organismid. Säilib elurikkus ja võidab ka keskkond.
Inimene, kes on oma käega pidanud hoolitsema taimede eest, teab ka enam ökosüsteemist. Sellest, et ilma tolmeldajateta paljud taimed ei kasva või sellest, kuidas lepatriinud aitavad lehetäide vastu. Tekib laiem arusaam, kuidas kõik asjad looduses omavahel seotud on. Samas ei kaasne sellega kübetki aktivismi, küll aga vaimne heaolu ja emotsionaalne sidestumine ümbritsevaga.
Mis annakski rohkem emotsionaalset sidet, kui isekasvatatud toit? Nii näeme mikrotasandil, kuidas üks keskkond toimetab. Köögiviljade kasvatamine on meie jaoks elementaarne elu osa, mille üle võiksime aga ehk veidi rohkem uhkust tunda.