Sutteri peas põleb mitu mütsi

Hando Sutter. Foto: Andrus Peegel

Hando Sutter juhib pealtnäha tavalist ettevõtet, mille eesmärk on jõuda tippu ja omanikele tulu toota. Tegelikult on asi keerulisem.

Nimelt on riigile kuuluvale ettevõttele kas vaikimisi või avalikult seatud ootusi, mida põhikirjast tõenäoliselt ei leia.

Sel nädalal avalikustatud suurkoondamised ja sundpuhkused Eesti Energias on selle ilmekaks näiteks. Selgus, et elektri tootmine põlevkivist muutus üsna järsult sedavõrd kalliks, et esialgu planeeritud 150 inimese asemel tuli tänavu esimese nelja kuuga koondada ligi 500 töötajat ning saata veel 1300 sundpuhkusele. Neist omakorda umbes 500 töötajat ootab tõenäoliselt sügisel taas koondamine. See, mida CO2-kaubandusega aastaid taotleti – suruda saastavad tootmised turult välja –, jõudis lõpuks pärale.

Riigifirmade needus

Ühelt poolt on see olnud aastaid oodatud areng, teiselt poolt on selle kiirus ja mastaap ootamatult suur. On jäänudki segaseks, kas ettevõtte juhtkond ei näinud kriisi ette või hellitas omaniku ja avalikkuse survel viimase hetkeni lootust, et äkki pääseb lihtsamalt.

See küsimus tekib, sest riigifirmat ei erista tavalisest firmast juriidiliselt justkui miski. Tegelikult see nii pole. Teisisõnu, puhta äriettevõttena toodaks Eesti Energia põlevkivist elektrit vaid seni, kuni see on majanduslikult kasulik, kuid riigiettevõttena peab ta arvestama ka julgeolekut ja sotsiaalset mõõdet ning hoidma piirkonna kaevureid ja energeetikuid tööl võimalikult kaua. Jah, Eesti Energial läheb majanduslikult väga hästi, aga mitte selles valdkonnas. Hästi läheb taastuvenergeetikas, kus kaevureid polegi vaja.