Juku-Kalle Raid: Mart Nutile ja meile kõigile kaasa

Mart Nutt. Foto: Eero Vabamägi

Paarteist aastat tagasi mainis Mart Nutt ühtäkki kusagil istumisel, et ei teagi, kas tahab enam riigikokku kandideerida, kuna resümeeris, et võrreldes algusaastate pöörasuse, põnevuse ning riigiehitamisega on aeg muutunud palju hillitsetumaks, igavamaks ning ehk isegi liiga korrektseks. Peab ütlema, et õnneks Mart ikkagi kandideeris – nii juhtuski ühel päeval, et temast sai staažikaim parlamendiliige, kes oli osalenud kõigis riigikogu koosseisudes taasiseseisvumisest saati.

Muidugi, see ei ole sport. Mart suhtuski sporti churchillilikult. Need numbrid iseenesest ju midagi ei tähenda, kui, siis vaid üht – Mart teadis tõesti millimeetri täpsusega, kuidas parlamendis asjad käivad. Kuidas nad käivad ja kuidas võiks ning peaks käima. Mardi käest said nõu (humoorikat, heatahtlikku, aga igal juhul tarka ning kasulikku) kõik, kes esimest korda parlamendipingile potsatasid (siinhüüdja kaasa arvatud) – kui nad seda vaid soovisid. Mart rääkis kõigiga ja heal meelel. Hea tujuga, väikese irooniaga, soojalt, ent alati abivalmilt. Sealjuures ei jõudnud näiteks mulle veel 1990ndatel sugugi kohale, et miks kohtleb ta võrdväärse heatahtlikkusega kõiki inimesi – maailmavaatest hoolimata ning hoolimata ka sellest, kas too on tema poliitiline vastane või mitte. Aga selline Mart oli. Ühest küljest äärmiselt põhimõttekindel – kui mõelda sõnale „konservatiiv“, siis minule ei kangastu mingi kuri kuivik, vaid pigem just avatud loomuga ja väärtusi hoidev Mart –, aga teisest küljest kuluaarides lobisemas poliitikast rahulikult ning ärritumata ka vihaseimate vaenlastega parlamendipüünel.

Ma ei räägigi sellest, et suures osas tänu Mardile toimib õlitatult Eesti Inimõiguste Instituut ning paljud muud ühiskondlikud nähtused, mis alati vajavad taganttõukajat, patrooni ja edendajat.

Seda kõike on väga palju. Ja seetõttu jäi ühtäkki kõike Mart Nuti mineku tõttu väga väheseks.

Ma usun, et meie riigis annab Mardi puudumine veel tükk aega tunda.

Eesti poliitika algusaastad olid muidugi nagu kõndimine raudteel möödavuhisevate suurte rongide vahel. Praegu on kole kahju, et Mart ei pannud kirja oma mälestusi neist uskumatutest aegadest, mil iga nädal oli pigem kui seiklusfilm ning riiki õmmeldi sõna otseses mõttes näpu otsas, käepäraste vahenditega suvalistes esikutes. Või – mine tea? Äkki kusagil sahtlis on?

Mart! Kõik meenutused Eesti taastamise päevilt nii Sinu kui Sinuga sama rida astunud sõprade huulilt on igal juhul olnud pead vangutama panevalt absurdsed, teod aga korrakski reaalsust ette kujutades meeletult julged ning riskialtid. Sest enne kui asjad korralikult funktsioneerima hakkasid, pidid Mart Nutt ja tema kaaslased olema oi kui leidlikud, kiired, pöörased ning oskama mõelda väljaspool kõiki raame. Üks küllaltki kaua stabiilselt kestnud maailm oli varisenud ning uut maailma ei kujutanud ette eriti mitte keegi. Ja mitte ainult endises idablokis, vaid ka läänes. See kampsik tuli alles uuesti kududa ning võib paraja uhkusega öelda, et selles segaduses seisid vardad meie omade käes kindlalt, ehkki nende kohta ei saanud öelda kogemuse puudumise tõttu ju isegi „noorpoliitik“, rääkimata termini „staažikas poliitik“ kasutamisest – kelleks Sa, Mart, kaunis kiiresti said. Just intensiivsete kogemuste, tohutu õpivõime, sooja südame ning külma pea abil.

Ma jään Sinu soojust kauaks meenutama, hää sõber. Ja seda mitmeplaaniliselt, mitte vaid teiste inimeste suhtes, vaid mõeldes ka muudele kultuuriruumidele. Sest Sind huvitasid alati võõrad rahvad, eriti aga väikesed või maailmaeeposes pisikest, ent seda põnevamat rolli mänginud inimgrupid, kaduvad keeled, keerulise saatusega riigid, sest ajaloost oskasid Sa ikka väikeste õppetunde otsida. Ajaloolasena oli see Sinu jaoks ka elementaarne, eks. Alatiseks jätan meelde meie kentsakad reisid, olgu need siis soomeugrilaste juurde, Mongooliasse või kuhu iganes veel.

Ja veel midagi olulist meie oma pisikese kodumaa kohta: kodakondsusega ei mängita. Seda ütlesid Sa vist küll kõikides riigikogu koosseisudes, sest alatasa kargas kusagilt välja mõni huvigrupp – kargavad siiani –, kellel on kole kihk muuta kodakondsusseadust või kodakondsust niisama laiali laotama hakata. Sina jäid kindlaks – mis polegi tänasel päeval enam teab kui tavaline – läänele võetud suunale. Ning võisid olla lõikavalt sarkastiline, kui keegi Brüsselist kui teisest Moskvast jahuma hakkas.

KesKus’is kirjutasid kord, et mis juhtunuks, kui käiku läinuks plaan B, meie riiki taasehitanud poliitikuid poleks kuulatud ning me leidnuks ennast hoopis teisest olevikust:

„Kuid jätkuvalt valitses oht sõltumatusele imperialistliku Euroopa Liidu poolt, kes oli oma embusesse haaranud kõik Eesti põhja, lääne- ja lõunanaabrid. Valitsus tegeles jõudsasti SRÜ-teavitusega. 2004. aastal sai iga pensionär pildi, kus president vaatab kasvavat vilja. Rahvas juubeldas päeval, mil Eesti võeti vastu Sõltumatute Riikide Ühendusse.

Esimesed sõltumatuse aastad ei olnud lihtsad. Euromeelsed haritlased olid Euroopa Liitu põgenenud. Kuid neid korvas abi sõltumatutest vennasvabariikidest, kelle spetsialistid tulid tuhandete kaupa rahvamajandust elavdama. Kõike korvas odav Tšornobõli suhkur, milles isegi pensionärid võisid lausa supelda.

Tohutuid kogemusi omandati vennasvabariikidest. Presidendi visiidilt õitsvasse Türkmenistani, kus president Saparmurad Nijazov võttis Eesti riigipead kuninglikult vastu, sai meie president väärtusliku idee hoida vahendeid kokku ja valida president eluks ajaks. Selle ettepaneku võttis rahvas tänutundega vastu.“

Küünilist nalja võib ikka visata, igaks juhuks ja hoiatuseks, sest ajalool on kombeks ettevaatamatuid inimesi ning riike ootamatult ja valusasti hammustada.

Mart, tänu Sinule ja Su sõpradele oleme ilmselt pääsenud paljudestki ajaloo sügavatest hambajälgedest. Loodame, et oskame enne kiusatust rumalusi teha alati Sulle mõelda.