Juhtkiri: neetult kõrge latt

Ardo Hansson. Foto: Mihkel Maripuu

Eurokriisi sügavused, rahatrükk ja uus reaalsus. Ardo Hansson on tänasest vaba mees, kuid viimased seitse aastat on ta pidanud lahendama eelmises lauses nimetatud muresid nii Estonia puiesteel kui Frankfurdi pilvelõhkujates. Täna toome Postimehe lugejani Tõnis Oja intervjuu nüüdse ekspresidendiga, kus ta räägib lõppenud ametiajast ja visandab ka mõned tulevikuplaanid.

Möödunud aastad on kirjutanud Hanssoni ajalukku aga mehena, kes tegi Eesti rahandusmaailmas suureks. See oli 2012. aasta suvi, mil Euroopa Keskpanga juht Mario Draghi pidi lubama, et euro säilib – juhtugu, mis juhtub. Ja säiliski, nagu igaüks oma rahakotist näha võib. See oli olukord, millest Ardo Hansson end leidis, kui oli panga eelmise juhi Andres Lipstoki väljateenitud puhkusele lasknud.

Toona polnud üleüldse selge, et Kreeka eurotsooni liikmeks jääb. Ja oleks hellenid lahkunud, kus oleksime praegu? Kes oleks veel lahkunud? Mis oleks üleüldse ühisrahast saanud? Seda mõttekohta euroliidu keskpankurid toona tekkida ei lasknud. Alles hiljuti meenutas ju president Kersti Kaljulaid, kuidas neil aastail võimule tõusnud vasakpopulist Alexis Tsipras on nüüd üks mõistlikumaid Euroopa Liidu valitsusjuhte. Seitse aastat on pikk aeg.

Selle aja jooksul on muutunud kogu finantsmaailm. Keskpankade roll viimase kümnendi majanduselus on pretsedenditu. Kui kapitalistliku süsteemi mootoriks on ettevõtlikud inimesed ja neid usaldav raha, siis meie kriisijärgset ajastut määravad just keskpankade otsused. Kas intressimäär liigub üles või alla? See teadmine liigutab miljardeid. Ja Hanssoni-suguste keskpangajuhtide sõnad niisamuti.

Keskpankade roll viimase kümnendi majanduselus on pretsedenditu. Kui kapitalistliku süsteemi mootoriks on ettevõtlikud inimesed ja neid usaldav raha, siis meie kriisijärgset ajastut määravad just keskpankade otsused

Nõnda tasub märkida, et Ardo Hansson oli Euroopa Keskpanga nõukogus üks mõjukamaid. Ta kuulus seltskonda, keda majandusajakirjanduses nimetatakse pistrikeks. Need on keskpankurid, kes ei kannata ei rahatrükki ega kergekäelist kulutamist. Kuigi Eesti mõttekaaslasteks on ka mõjuvõimsad sakslased, on rakendunud hoopis «tuvide» plaanid. Kuid plaanid plaanideks – see, millises suunas meie ühine majandusruum liigub, ongi pikas perspektiivis paraku prognoosimatu. Madalad intressimäärad ja hunnik laenuraha – ajastu märk.

Hanssoni jaoks on see kõik nüüd vähemasti suvepuhkuseks ajalugu. Varahommikul Vilniusest enda jaoks viimaselt keskpanga nõukogu koosolekult naasnuna annab ta teatepulga üle Madis Müllerile, oma senisele paremale käele.

Meediast tuttav Müller on jäänud ehk veidi salapäraseks, kuid koolkond on Eestis selge. Vahest isegi dogmaatiline kasinus on saatnud meie rahanduspoliitikat juba kolm kümnendit ning mis toob edu kodus, on ju ka eeskujuks Euroopas. Seega pole suuremat põhjust arvata, et Eesti seisukohad Frankfurdis lähiaastail muutuks.

Muutunud on aga meie paiknemine süsteemis. Madis Müllerile on seatud kõrge latt, sest Eesti on Euroopa Liidu rahandusküsimustes ebaproportsionaalselt mõjukas. Müller ise on sõnastanud, et soovib ka laiemale avalikkusele veidi paremini mõista anda, millega Eesti Pank õieti tegeleb. Küll aeg näitab.

Mida iganes aga Hansson ka ette ei võtaks, on ta taas demonstreerinud, et ühe inimese roll võib olla Eesti loo kujundamisel hindamatu. Ja mõneti ka ohtlik. Sest meeldigu see meile või mitte – Hanssonist jääb maha neetult kõrgele seatud latt.