/nginx/o/2017/12/18/7418039t1h49e4.jpg)
/nginx/o/2019/06/06/12236299t1hb77c.jpg)
Arutelu sõna- ja ajakirjandusvabaduse ümber on justkui raugenud, kuid murekohad jäävad. Juttu ei tehta aga anonüümsusest ja sellega seotud probleemidest.
Vahur Joa: õigusest anonüümsusele (5)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pärast seda, kui Marika Korolev kaebas kohtusse teda Perekooli foorumis solvanud inimesed, on mind anonüümsed kommenteerijad huvitama hakanud. Nad arvavad, et kui keegi neid ei tea, võivad nad öelda ükskõik mida ükskõik kellele. Kui nad kedagi solvavadki, on teine inimene süüdi. Kommenteerijal on sõnavabadus ja ta võib öelda, mida tahab. Vihakõne ei ole olemas, sest see on lumehelbekeste leiutis.
Kui need samad anonüümsed kommenteerijad panna aga kokku inimestega, kellele halvasti öeldakse, ei julge peaaegu mitte keegi sõnu omaks võtta või korrata. Miks? Sest anonüümsuse varjus ei pea mõtlema tagajärgedele.
Euroopa Inimõiguste Konventsiooni artikkel 8 garanteerib vaba eneseväljenduse ja sõnavabaduse õiguse. Selle artikli järgi käituvad nii tavainimesed kui ajakirjandus. Selle artikli järgi otsustab kohus, kas ajakirjandus on kellegi õigusi rikkunud, kui väljaanne kohtusse kaevatakse. Selle artikliga võetakse ajakirjandus vastutusele. Kuid mitte kuskil ei ole kirjas, et see või ükskõik mis teine sõnavabadust puudutav seadus, reegel või punkt garanteeriks anonüümsuse. See on iga ajakirjandusväljaande või platvormi otsustada, kas seda tehakse.
Siinkohal saaks vaielda, kuidas inimesed kasutavad anonüümsuse võimalust, et arutada probleeme või teemasid, millest avalikult rääkida ei taheta. Selleks kasutatakse ka Perekooli foorumit, kus inimesed jagavad suhte- või terviseprobleeme. Perekooli foorum on midagi muud kui ajakirjandusväljaanne. Ka seal on mitmed teemad algatatud lihtsalt selleks, et ühe või teise Eesti avaliku elu tegelase eraelu arutada, nagu oli ka Koroleviga.
Anonüümsus kommenteerijana on nii teenusepakkuja, kes seda võimaldab, kui inimese, kes selle võimaluse valib, viga ja probleem. Anonüümsuse keelamine ja inimeste «sundimine» oma nime alt kommenteerima ei ole sõnavabaduse piiramine. See on sund võtta vastutus oma sõnade eest ja arvestada tagajärgedega.