/nginx/o/2016/02/05/5015135t1heefe.jpg)
Eesti kipub olema projektipõhine maa koos sellest tulenevate hüvede ja puudustega. Kõik, alates lugupeetud professoritest ja lõpetades vaimsete häiretega inimestelt nõidumise ja pendlikoolituste eest raha välja petvate MTÜ-tädidega, kirjutavad projekte ja vastutust kollektiivile hajutavad komisjonid hindavad neid – sent siia, miljon sinna.
Erakondade sihtasutused on siiani olnud projektile raha küsides lihtinimestega samal pulgal. Projektikirjutamine on tüütu tegevus kõigile, aga võibolla tõesti eriti neile, kes on juba otsustamise ja «eraldamise » meki suhu saanud.
Olid tähtis tegelane, aga nüüd peaksid mingite väikeste virblitega sandikopikate pärast purelema? Alandav ju! Mõnusam on välja mõelda uus nähtus DASA (demokraatia arendamise sihtasutus) ja kindlustada sellele rahavoog riigieelarvest – kõik saajad on rahul, mõni ei tulnud ise selle pealegi, aga kui antakse, ega ei hakka tagasi lükkama.
Väidetavalt on juba järgmise aasta eelarvest 900 000 eurot DASAdele mõeldud. Seda lisaks 5,4 miljonile eurole, mis erakonnad niigi oma kontorite pidamiseks ja reklaamibüroodele maksmiseks saavad.
Erakondade sidusorganisatsioonide allutamine järelevalvekomisjonile pole paha. Pole paha, et mingi osa maksumaksja toetusest erakondadele nihutatakse eemale plakatimeistrite käeulatusest. Mõttekodasid on tarvis ja välismaalaste koolitamine on õilis eesmärk.
Jumala eest, tehke seda, aga mitte raha lisaks «eraldades», vaid 5,4 miljoni euro piires ümberkorraldusi tehes – sisemiste reservide arvelt. Pole ühtegi erakonda, mille tegevust ei saaks efektiivsemaks muuta.
Vaadake, poliitikud, ikka seda ka, mis toimub Virust Võruni ja Setust Saaremaani. Veider punkt eelnõu seletuskirjast: «Sihtasutusega seotud maailmavaate ja selle maailmavaatega seotud erakondade ajaloo jäädvustamine.» Mida oodata? Monumente? Eriti anakronistlik on eelnõus «parteiajaloo» rõhutamine.
See sunnib küsima, mis nähtus ajalugu eelnõu algatajate arvates on. Kohustus dokumente säilitada on erakondadel seaduse järgi nagunii. Vabas ühiskonnas on avaliku võimu ülesanne luua ajaloolastele tingimused vabaks uurimiseks. Ideoloogiliselt laetud suunamine on seejuures paremal juhul ebavajalik, halvemal juhul ühiskonnale kahjulik.
Parlamendierakonnad on oma positsiooni Eestis ka sedavõrd tsementeerinud, et pole mingit põhjust kahelda – poliitilise ajaloo uurijad peavad igal juhul vaatama ka erakondade siseelu poole (kui projektile raha eraldatakse). Populaarsed käsitlused tõotavad olla aga sedavõrd põnevad, et need maksab lugeja kinni ilma maksumaksja toetagi.