Planeet Maa.

FOTO: Pexels/Cc0 Licence

Oleme viimastel nädalatel pühendanud kliima- ja keskkonnateemadele hulga leheruumi. Olgu selleks liigirikkuse vähenemine, ka Eestisse jõudnud koolinoorte kliimaprotestid või sel nädalal teravalt esile kerkinud probleemid meie põlevkivisektoriga. Viimane töötab küll ilusti, ent jääb aina karmimate keskkonnanõuete tõttu ilma oma konkurentsivõimest. Siit joonistubki keskkonnaküsimuste põhiprobleem: kuidas sobitada omavahel majanduslikud ja elulised lühiajalised vajadused ning sellest tingitud prognoositav pikaajaline kahju?

Tänases lehes pakume lugeda intervjuud Euroopa Komisjoni kliimaküsimuste peadirektoriga. Tema sõnul on küsimus eksistentsiaalne nii keskkonna kui ka julgeoleku mõttes. Ühtpidi peame võtma kasutusele taastuvad energiaallikad – et meile jääks elamiskõlblik planeet. Teisalt ei suuda Euroopa katta juba olemasolevat energiavajadust fossiilsete kütustega, mistõttu rikastame mõnd naabrit, kes meiega maailmavaatelist ühisosa ei jaga.

Suuresti kivisöe kasutuselevõtt lõi Euroopas käima tööstusrevolutsiooni. Ent kui see oli meie maailmajao tõusu algus, siis milline on selle kõrguse hoidmiseks vajalik jätk?

Tuumaenergia ja sellest tekkivad jäätmed on endiselt piisavalt ebapopulaarsed, mistõttu jäävad alternatiivina päike, tuul ja vesi. Päikest on ikka ekvaatori pool, tuult suurema mere ääres ja langevat vett seal, kus mäestikke. Kui vaatame kodukamarat, pole meil neist kolmest õigupoolest ühtki. Vähemalt mitte tõeliselt arvestataval määral.

Kindlasti tekib siinkohal vähemalt osal lugejaist põhjendatud küsimus. Kui palju me planeedi keskkonna muutumise eest ikka vastutame? Ehkki globaalse soojenemise inimtekkelisuse suhtes valitseb teadlaste seas valdav üksmeel, on ka skeptikuid. Ja las olla, sest ükski asi ei tohi teaduses lõpuni dogmaks muutuda. Kuid iga korstna ääres istudes saab üpris kiiresti selgeks, et elukeskkonnana ta ei kõlba. Nagu ka läbipaistmatu ja haisev vesi.

Suuresti kivisöe kasutuselevõtt lõi Euroopas käima tööstusrevolutsiooni. Ent kui see oli meie maailmajao tõusu algus, siis milline on selle kõrguse hoidmiseks vajalik jätk?

Inimkonna suurim väljakutse 21. sajandil seisneb selles, kuidas suudame elada harjunud mugavustes nii, et me ei hävita pöördumatult oma elukeskkonda. Euroopa jaoks tähendab see igal juhul koostööd.

Tuule-, päikese- ja hüdroenergiat toodavad need, kel see võimekus. Teised ostavad seda vabalt turult. Nagu kirjutab aga energiapoliitika ekspert Einari Kisel tänases arvamusloos, pole see siiski iseenesestmõistetav, sest raskel ajal ehk energiapuuduses rebib igaüks tekki ikka enda poole. Niisamuti ei saa mööda riikidest väljaspool läänemaailma, mis tunnevad, et ka neil on õigus seniste vahendite abil oma heaolu parandada.

Kui Venemaa võimukoridorides räägitakse polaarjää sulamisest kui strateegilisest võimalusest, mis avab uued transiiditeed, siis on naiivne uskuda, et vähemasti lähiaastail Kreml planeedi soojenemise tõttu und kaotaks. Nõnda on see ka Indias ja Hiinas, mis moodustavad kahe peale kolmandiku maailma elanikkonnast.

Tänases juhtkirjas ei paku me lahendusi, kuid kutsume neile teemadele kaalutlevalt mõtlema. Peale Maa meil siin universumis kohta pole, kuid töötule kaevurile pakub see õigustus vaevalt lohutust.