Mahetoit. 

FOTO: Elmo Riig/SAKALA

Inimkonna ees on ülesanne, kuidas toota rohkem toitu väiksema keskkonnamõjuga. See eeldab uute poliitikate ja turusuhete loomist printsiibil, et mida saastavama keskkonnamõjuga on tootmine, seda kallim on see tarbijale, kirjutab Vabaerakonna liige Kaul Nurm. 

Eestimaa Rohelised on alates erakonna asutamisest 2006. aastal propageerinud valimistest valimistesse mahepõllumajandust Eestis. Ka Euroopa Parlamendis veab mahepõllumajandust ja intensiivse põllumajanduse «rohestamist» just roheliste fraktsioon. Et aga rohelistest ei saaks kandvat poliitilist jõudu ei Euroopas ega Eestis, on viimase kümne aastaga peavoolu erakonnad selle agenda, nagu ka kliimapoliitika, taastuvenergia, süsinikuneutraalse, ring- ja sinimajanduse, plastikureostuse jms teemad, üsna ebasiiralt omastanud.

Vahetult enne hiljutisi riigikogu valimisi tekkis Elurikkuse Erakonna asutamisega «maheda nutiriigi» loosungi näol nüüd Maarjamaal üsna kentsakas enampakkumine selles, milline erakond on siis kõige biodünaamilisem, rohelisem ja elurikkust soodustavam. Et rohelised teemad kinnistuks just roheliste erakondade kaubamärkidena, lubati sajaprotsendilisele mahetootmisele, nagu ka sajaprotsendilisele taastuvenergiale, kiiret üleminekut. Kiiremat tegelikest võimalustestki.

Äsja avaldas PRIA esialgsed andmed 2019. aasta põllukultuuride külvipindade kohta. Nendest numbritest nähtub, et Eestis on mahetoetuse taotlemisega seotud vaid 20 protsenti haritavast maast. 2018. aastal maksti 1812 mahetoetuse taotlejale muude põllumajandustoetuste kõrval ca 100 eurot/ha lisaks. Finantsperioodil 2014–2020 makstakse Eestis mahetoetusteks kokku 87,2 miljonit eurot.

Seega stimuleerib lühiajaliselt mahetootmise kasvu Eestis kindlasti Euroopa Liidu subsiidium. Mahepõllumajanduse arengukavaga soovitakse aastaks 2021 jõuda selleni, et 25 protsenti kohalikust külvipinnast moodustaks mahepõllumajandusmaad.

Kurvem pilt vaatab meile aga vastu mahetoodete tarbimises. Eesti Konjunktuuriinstituudi 2019. aasta märtsikuu hinnavõrdluses olid Eesti jaekaubanduses (üksikute eranditega) mahedalt toodetud piimatooted keskmiselt 53–61, lihatooted 59–69, munad 85, teravilja- ja jahutooted 52–120, kartul 62–124, köögivili 136–343 ja mesi 64 protsenti kallimad kui samade toidugruppide tavatoiduained.

  • Eestis on mahetoetuse taotlemisega seotud vaid 20 protsenti haritavast maast.
  • Kaaluda tuleks mineraalväetiste ja taimekaitsevahendite maksustamist.
  • Kui me ei hakka ülemaailmselt rahvastiku juurdekasvu piirama, ootab meid selle sajandi keskpaigaks mitte ainult suur toidukriis, vaid ka ökoloogiline katastroof.

Eesti Konjunktuuriinstituudi 2018. aasta Eesti elanike toidukaupade ostueeliste ja hoiakute uuringu alusel on mahetoodete kõrgem hind ühtlasi põhjus, miks rohkem kui kord nädalas või sagedamini ostab mahetoitu vaid üheksa protsenti tarbijatest, samas kui 52 protsenti elanikest ei osta mahetoitu aasta jooksul kordagi.

Maaeluministeeriumi andmetel oli Eesti 2018. aasta põllumajanduse kogutoodang 856 miljonit eurot, millest mahetoodang moodustas ca kaheksa protsenti. Kohalik mahetarbimise osakaal on sellest kaks korda väiksem. Toiduainete ekspordist on 3,7% mahetoodang ning osa toodangust ei märgistatagi mahedana, mistõttu realiseeritakse see tavatoiduainetena. Eestis on nõiaringis paljud maheda tootmis- ja tarneahelad: maheda tööstuslik tootmine ei saa areneda, kuna pole piisavalt toorainet, mahetootjad ei saa aga kasvada, kuna puudub vastav tööstuslik tootmine ja turustamine.

Eestis tähendaks sajaprotsendilisele mahetootmisele või mahe-nutiriigile kiire üleminek kaupade ELi ühisturu vaba liikumise ja meie tarbija hinnatundlike valikute tingimustes kohaliku põllumajandustootmise ja maaelu sama kiiret väljasuretamist. Seetõttu ei olegi neid loosungeid paljud tõsiselt võtnud, mille tõestuseks on kahele rohelisele erakonnale viimastel valimistel antud vaid kolmeprotsendiline toetus. Ometi on mahetootmisel väga sügav sisu ja neid eesmärke tuleks saavutada palju ulatuslikemate poliitiliste meetmete kaudu.

ÜRO on tõstnud hiljuti oma 2050. aasta maailma rahvastikuprognoosi seniselt 9,1 miljardilt 9,8 miljardile tänase 7,7-miljardilise rahvaarvu juures. On selge, et kui me ei hakka ülemaailmselt rahvastiku juurdekasvu piirama, ootab meid selle sajandi keskpaigaks mitte ainult suur toidukriis, vaid ka ökoloogiline katastroof.

Kogu põllumajandus taandub toitainete ringlusele. The Rise Foundation uuris 2016. aastal toitainete ringlust Euroopa Liidu põllumajanduses. Uuringus selgus, et ühendus on võrreldes 25 aasta taguse ajaga praegu mineraalväetiste tarbimise taset regulatsioonidega juba vähendanud suurusjärgus 30 protsenti, millega me oleme jõudnud tagasi 1950ndate tasemele.

Ometi on nende toitainete kasutamise efektiivsus kogu toiduahelas jätkuvalt madal. Põllumajanduses kasutamata toitained on aga looduskeskkonna (pinnase, vee ja õhu) üks kõige suurem reostusallikas. Nende keemilis-bioloogliste ahelprotsesside tagajärgedeks on mullastiku erosioon, hapestumine, bioloogilise mitmekesisuse vähenemine, veekogude eutrofeerumine ja veekvaliteedi langus, õhusaaste, lämmastikuoksiidide ja ammoniaagi eraldumine atmosfääri jms.

Lisaks mineraalväetistele viiakse ELi põllumajandusse täiesti arutus koguses taimekaitsevahendeid ja mürke.

Rohkem kui kahe miljardi lisasuu toitmine eeldab põllumajanduse intensiivistamist, sh uute põllupindade kasutuselevõttu. Ka maailma kalapüük on juba viimased 50 aastat toimunud loodusliku taastootmise piiril. Intensiivse põllumajanduse ja kalakasvatuse negatiivsed keskkonnamõjud kasvavad aga eksponentsiaalselt.

Mahetoodete kõrgem hind on põhjus, miks rohkem kui kord nädalas või sagedamini ostab mahetoitu vaid üheksa protsenti tarbijatest, samas kui 52 protsenti elanikest ei osta mahetoitu aasta jooksul kordagi.

Mahetootmine annabki meile kõige rohkem uut (unustatud vana) teadmist just sellest, et taoline jätkusuutmatu mineraalväetiste ja taimekaitsevahendite kasutamine on suuremas osas asendatav toitainete (loomasõnniku, reovee setete, toidujäätmete) ringkasutuse ja muude agrotehniliste lahendustega (nt mitmeväljasüsteem, külvikorrad, vahekultuuride kasvatamine).

Ometi ei lahenda see kliimamuutustest ja rahvastiku kasvust tekkivaid toidu, julgeoleku ja ökoloogiliselt tasakaalus oleva elukorralduse probleeme, sest suuremahuline mahetootmisele üleminek vähendab toidupakkumist (ja tõstaks toidu hinda) vähemalt 30–40 protsenti. Ülemaailmselt tähendaks see suurt rahvastikurännet, nälga ja sõda. Palju rohelisem ja tulemuslikum poliitika oleks nõuda intensiivse põllumajanduse keskkonnakoormuse olulist vähendamist.

Vastuoluliselt võidab juba praegu Eesti maheriigi kuvandist kõige rohkem just kohalikule intensiivsele suurtootmisele toetuv eksportiv toidutööstus, sest mahe tähendab maailmaturul midagi skandinaavialikku, loodussõbralikku, tervislikku ja usaldusväärset.

Euroopa Liidus on põllumajanduslikus kasutuses 176 miljonit hektarit põllumaad, millest ca 12,6 miljonil hektaril (7,2 protsenti) makstakse mahetoetusi. Suur mahetoetusele üleminek on piiratud poliitiliste toetusotsustega. Kui me aga tahame, et mahetootmine areneks suuremalt – nagu ka taastuvenergia tootmine – ja kestlikult, tuleks see allutada turuprintsiipidele.

Esiteks tuleks põllumajanduse toetuskoormus suunata ümber maksumaksjalt tarbijale, mis tähendaks ka toetussüsteemi olulist muutmist mahetootmise järgi printsiibil, mida kaugemale mahetootmise agrotehnoloogiatest, seda väiksem toetus. Kaaluda tuleks mineraalväetiste ja taimekaitsevahendite maksustamist – mida keskkonda saastavam tootmine, seda suurem maks.

Teise olulise muudatusena tuleks ELi tasandil võtta kasutusele kõikides kaubanduslepingutes kolmandate riikidega 21. sajandile kohane paradigma – õiglase vabakaubanduse kontseptsioon. Maailmas on nimelt sõlmitud juba praegu palju keskkonnakaitselisi konventsioone ja kokkuleppeid, mida järgivad riigid asetavad neis tegutsevad ettevõtted oma kaupade ja teenustega rahvusvahelisel turul ebasoodsamasse konkurentsiseisu võrreldes nende riikide ettevõtetega, kes neid konventsioone ei järgi. Meile eriti õpetlik näide on Venemaal toodetud elektri laostav mõju ELi kliimapoliitikat järgivatele siseturu elektritootjatele.

Keskkonnale on tervikuna kasulikum, kui meie toidulaud muutub taimsemaks.

Sellise olukorra vältimiseks ja selleks, et stimuleerida kõiki riike sarnaselt keskkonnakaitse järgimisele, tuleks iga keskkonnakaitseline konventsioon arvutada ümber kaupade hinda korrigeerivaks kaubandustariifiks. Seda tuleks rakendada nende riikide suhtes, kes nende kokkulepetega ei ühine.

Kolmas oluline printsiip on säilitada mahetootmise toetused loomühikutega, millel peaks olema otsene mõju põllumajandusstruktuurile, et leevendada liigset monokultuuridele spetsialiseerumist.

Selles nõudes on samas suur vastuolu – just loomakasvatus on märkimisväärne kasvuhoonegaaside panustaja. Keskkonnale on tervikuna kasulikum, kui meie toidulaud muutub taimsemaks. Šveitsis asuva Mahepõllumajanduse Uurimisinstituudi 2017. aasta uuringus jõutakse järeldusele, et inimkonna toitmiseks 2050. aastal tuleks tänasega võrreldes haritavat põllupinda suurendada 1/3 võrra, kuid vähendada tuleks ka loomsete valkude tarbimist kolm korda.

Inimkonna ees on seega ülesanne, kuidas toota veelgi rohkem toitu väiksema mõjuga keskkonnale. See eeldab kogu maailmas uute poliitikate ja turusuhete loomist printsiibil, et mida saastavama keskkonnamõjuga on tootmine, seda kallim on see tarbijale. Niisuguseid poliitikameetmeid rakendades muutuks ühel hetkel mahetoit poes isegi odavamaks kui intensiivse põllumajanduse saadused.