Edward Lucas. 

FOTO: Albert Truuväärt/Scanpix

Oleme alustamas järelejäänud osa aastast kestvat aastapäevade hooaega, tähistades Läänemerest Musta mereni elavate endiste vangistatud rahvaste erakordset vaprust ja juhivõimeid, millega nad heitsid endalt kommunistliku ikke, kirjutab BNSi kolumnis Briti ajakirjanik Edward Lucas. 

Alustame Poolast, mis hääletas sel kuul 30 aastat tagasi suuresti vabadel valimistel kommunistid võimult maha. See oli poliitiline maavärin, kuigi kaugeltki mitte esimene Poolas, Kremli impeeriumi suurimas ja kõige sõnakuulmatumas riigis. Poolakad osutasid vastupanu kollektiviseerimisele, säilitasid tugeva katoliikliku usu, rahvusliku identiteedi ning mässasid korduvalt oma kommunistidest valitsejate vastu.

1989. aasta juuni mäekõrgune valimisvõit pani aluse riigi esimesele mittekommunistlikule valitsusele 50 aasta jooksul, mis tegi lõpu plaanimajandusele, taastas õigusriikluse ja alustas riigi lõimimist NATO ja Euroopa Liiduga.

See andis tohutu hoo kommunismi laiemale kokkuvarisemisele, kiirendas Ungari liikumist poliitilise pluralismi juurde ning muutis stagneeruvad riigid, nagu Ida-Saksamaa, «kiirkeedupottideks». Hiljem kõlas samal aastal Tšehhoslovakkias populaarne hüüdlause järgmiselt: «Me ei taha jääda viimaseks teibaks aias».

Poolakatel on õigus küsida, kas maailm tunnustab ja mäletab nende sündmuste tähtsust. Lühidalt – miks ei ole lääs tänulikum?

See küsimus on paljuütlev ja tuleneb osaliselt enesekesksusest. Poola oli tõepoolest tähtis, aga samavõrra olid seda ka teised riigid ja isikud. Võiks mainida Andrei Sahharovi isiklikku vaprust, Leedu Sąjūdise liikumist, Eesti Kongressi, Läti Rahvarinnet, Rutši Ukrainas ja paljusid teisi. Ajaloolise panuse mõõtmiseks ei korraldata olümpiamänge.

Britina tean seda liigagi hästi. Üks ärritavamaid kõnekujundeid minu riigi poliitilises arutelus on «Me võitlesime 1940. aastal üksinda». On tõsi, et meie (koos Soome ja Nõukogude Liiduga) olime ainsad sõdivad riigid Euroopas, mida Teise maailmasõja ajal ei okupeeritud. Samas ärritab riike Kreekast Norra ja Poolani, rääkimata kaugetest liitlastest, nagu Austraalia, mõistetavatel põhjustel nende võitlusesse antud panuse sedavõrd kergemeelne ignoreerimine.

Ajaloolise panuse mõõtmiseks ei korraldata olümpiamänge.

Poola puhul tuleneb see küsimus ka liigagi põhjendatud marginaliseerumis- ja reetmistundest. Lääs ignoreeris Poola rolli 1989. aastal samal põhjusel, miks ta unustab Nõukogude sissetungi 1939. aasta 17. septembril, osales Katõni kinnimätsimises, lasi Varssavi ülestõusul nurjuda ja andis Jaltas riigi üle Nõukogude Liidule.

See narratiiv on alati olnud ebatervislik. Nüüd on see aegunud. Lääs ei ole Poolat tähelepanuta jätnud, see on osa läänest. Enamiku pärast 1980. aastat sündinud inimeste jaoks on kogu idee «Ida-Euroopast» ja «endistest kommunistlikest riikidest» sama kummaline ja tähtsusetu kui «endisest Austria-Ungarist» rääkimine.

Poola on muutumas USA juhtivaks sõjaliseks partneriks Mandri-Euroopas. Poolakas Donald Tusk juhib Euroopa Ülemkogu – üht kahest Euroopa Liidu kõrgeimast ametikohast. Poola majandus on alates 1989. aastast kolmekordistunud. Ainulaadsel moel ei ole Poola tööstusriikide seas viimase veerandsajandi jooksul läbi teinud majanduslangust.

Poola on loonud tugevad institutsioonid ja elujõulise kodanikuühiskonna, lõimides edukalt kuni miljon migranti, peamiselt Ukrainast. Sisepoliitilised tülid võivad nendelt saavutustelt tähelepanu kõrvale juhtida, kuid Poola ei ole kunagi varem olnud rikkam, tugevam, õnnelikum või turvalisem.

Õnneks on samasugune lugu ette näidata enamikul teistel endistel vangistatud rahvastel, kes tähistavad sel aastal oma panust kuulsusrikastesse aastapäevadesse.

Iga riik saab ja peaks mõtisklema oma ajaloo üle nii uhkus- kui ka häbitundega. Teisalt on olevik palju tähtsam ja tulevik palju põnevam.