Martin Laine.

FOTO: Urmas Luik/Parnu Postimees

Skandaali ei tohi raisku lasta. Meie praeguses ühiskonnas, kus skandaal on sisuliselt igapäevane, lähevad aga paraku kaotsi õppetunnid.

Kuulasin nädalavahetusel erinevaid raadiosaateid, mis analüüsisid europarlamendi valimistulemusi. Miskipärast tundusid nädalatagused valimised mulle tol hetkel juba nii ammune, igav ja ebaoluline minevik olevat. Vahepeal oli ju juhtunud nii palju uut ja huvitavat.

See, et mingisugune uudis kaotab tänapäeval tähtsuse ja tähelepanu nädalaga, ei tule tegelikult ammu üllatusena. Kuid viimaste kuude vältel on aina tihemini uudiseks saanud konfliktid, mis ei saa ju ühe nädalaga kuhugi kaduda ega lahendusi leida.

Iga konflikti analüüsimiseks kulub omajagu energiat, mis on aga piiratud ressurss. Mulle näib, et ühiskonnas ei jagu nii palju energiat, et jaksaks üha kerkivate konfliktide tempos kaasa joosta.

Nii kaotavadki lubadused ja sõnad kaalu. Muutume apaatseks. Lahendusi polegi mõtet otsida, sest homme on niikuinii uued mured.

Ajakirjaniku suust mõjub see jutt ilmselt silmakirjalikult. Jah, ilmselt on minulgi siin omajagu süüd, et aitan uudisvool kulgeda hoomamatul kiirusel.

Samas võin kogemusest öelda, et mina ja kolleegid oleme oma tööd teinud, pidades silmas samu kriteeriume, mida varemgi. Ühiskonna peegel pole oma positsiooni muutunud, kuid ometi on viimaste kuudega tundmatuseni muutunud peegeldus.

Leian, et kuskil mujal on toimunud mingisugune nihe.

Poliitiline kultuuritus on viinud konfliktide tsirkuseni ning lugejahuvistki nähtub, kuidas rahvas tsirkust armastab.

Praegu on mistahes muudel teemadel raske poliitika varjust välja hüpata. Skandaalid, millest räägin, on eelkõige poliitilised. Arvan, et poliitiline kultuuritus on viinud konfliktide tsirkuseni ning lugejahuvistki nähtub, kuidas rahvas tsirkust armastab.

Ajakirjanikuna on samas keeruline sellise postnormaalsusega kohaneda. Aga... kas üldse peakski?

Kui viia uudistekünnise latt meelega kõrgemale ning jätta tähelepanuta kultuuritus või moraalitus, siis on see ühtaegu justkui tunnistamine, et on toimunud mingisugune nihe meie moraalse käitumise standardites.

Minul on küll raske seda tunnistada.

Üks hea arvamuslugu pakub välja ka lahendused. Ometi tõden, et minul need puuduvad. On säilinud vaid lootus, et aeg ja meie kohanemisvõime seda olukorda iseenesest parandavad, ning naiivne usk, et eetilise käitumise piire on võimalik ka vähem proovile panna.