Vabadussõja sõduri vormikuub ja relvad. FOTO: Sõjamuuseum

FOTO: sõjamuuseum

5. juunil 1919 heiskasid Eesti 1. ratsapolgu sõjaväelased Eesti lipu kaugel Lätis Daugava jõe ääres asuva Jekabpilsi (Jakobstadti) raekojale ja ametisse astus Eesti komandant. Peagi lisandus Eesti lipule ka Taani lipp, ehkki Taani ei sõdinud sellal kellegagi, kõige vähem Lätiga. Kuidas see juhtus?

Artikkel kuulatav
Postimees digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Tegemist oli Eesti Vabadussõja ühe kõige hämmastavama operatsiooni võiduka finaaliga. Terve 1919. aasta kevade oli lõunarinne püsinud Eesti rahvuspiiri lähistel, liikudes punaväe survel korduvalt Võru alla. Meeletute pingutuste hinnaga õnnestus punased ikka ja jälle tagasi paisata, kuid tulevikuväljavaated olid hägusad. Õnneks alustas Vene valgete Põhjakorpus mais pealetungi, mis tõmbas punaväe jõud endale. Eesti väed tungisid Petseri suunalt Pihkvasse ja läksid 27. mail liikvele ka Võru alt, et lõpuks ometi puhastada Punaarmeest ka viimane jalatäis Eesti pinda.

Kuid 2. diviisi staabiülemal Viktor Mutil tekkis veel lennukam mõte: tungida sügavale Läti punaarmee tagalasse, ähvardades punakütte äralõikamisega Venemaast, ja sundida neid sellega Liivimaalt välja taanduma. Mutil ei õnnestunud oma plaani ülemjuhatajaga isegi kooskõlastada, kuid operatsioon algas sellegipoolest. 29. mail võttis Aluksnesse jõudnud Eesti vägede (nende hulka kuulusid ka üks Läti polk ja Taani kompanii) faktiline juhataja, 1. ratsapolgu ülem Gustav Jonson vastu otsuse edasi lõunasse tungida.