FOTO: Mihkel Maripuu

Lodeva valitsuse kõige täpsem analoog on joodik. Me ei lähe tema värava taha piketeerima, vaid saadame talle sotsiaaltöötaja, kirjutab kolumnist Andres Herkel.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele

Mind ei ehmatanud teadusleppe ülesütlemine valitsuse poolt ega päästjate palgatõusust loobumine. Jõhker kalestumine? Tõsi, olen aastate jooksul liiga palju näinud valimiseelsete ja -järgsete olukordade müsteeriumi. Kas aga panite tähele, kuidas neid sõnumeid peeti senikaua kinni, kuni Euroopa Parlamendi valimised ära olid? Kõigepealt saadeti Jaak Madison ja Yana Toom paarisrakendina Brüsselisse ja kui see tehtud, siis kergitati loori eelarve kohal.

Mind ehmatas muu. Jüri Ratas hakkas korraga rääkima valitsemiskulude kärpest. Konkreetselt. Midagi sellist pole temaga enne juhtunud. Meil on aastaid tehtud defitsiidiga eelarveid. Meil oli rahandusminister, kes ütles riigikogule, et reserve pole vaja koguda. Kui Eesti Panga president rääkis vajadusest headel aegadel säästa ning majandust jahutada, siis naerdi ta välja. Mitu head aastat järjest.