Tiit Maran. 

FOTO: Mihkel Maripuu

Väärtushinnangute muutmine on keeruline ja pole selge, mil määral on see üldse võimalik. Kindel on aga, et selleks ei piisa lihtsast infopõhisest haridusest, kirjutab looduskaitsebioloog Tiit Maran maailma keskkonnaprobleemidest.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Olen väga pikka aega tegelenud loodushoiuga ning püüdnud kursis olla, mis toimub maailmas nii looduse enda kui ka loodushoiu ideedega. Kümmekond aastat tagasi süvenesin huviga enamikku mulle ette jäänud kirjutistesse, mis puudutasid liikide ja elupaikade ohustatust ja ettevõtmisi nende alalhoiuks. Viimase viie aasta jooksul on populatsioonide ja liikide allakäiku puudutavad aruanded, artiklid, ülevaated, intervjuud ja kõiksugused kirjutised nii teaduskirjanduses kui ka ajakirjanduses laiemalt muutunud ühtlaseks peaaegu igapäevaseks rõõmutuks infotulvaks, millesse ei jõua ka kõige parema tahtmise juures süveneda.

Loodusrikkuse järjest halvenevat käekäiku esiletoovate kirjutiste arvu hüppeline tõus on saanud uueks normaalsuseks, markeerides väga suuri muutusi, sõltumata sellest, kas nende tähendust mõistetakse või mitte.

Ka uudiste sisu on muutnud. Ühelt poolt koguneb hoogsalt andmeid selle kohta, kuivõrd keerukad ja läbipõimunud on eluvormide omavahelised suhted ning kuivõrd seotud on selle tervikuga inimene. Teiselt poolt on muutunud eluslooduse seisundit edastavate kirjutiste sisu. Kui varasematel aegadel moodustasid põhiosa lugejatele tuntud n-ö lemmikliigid, nagu suured kiskjad, esikloomad, eripärased sõralised ja röövlinnud, siis praeguse aja märk on teated massliikide arvukuse kiirest vähenemisest. Need on liigid, kelle peal püsivad ökosüsteemid.

Tasuks meenutada kahepaiksete, putukate, vihmausside ja korallide arvukuse ulatuslikku vähenemist. Maailma looduskaitseliit pidas veel hiljuti nn loodusrikkuste kriisipiirkonnaks Kagu-Aasiat, kuid praegu on neid esile tuua järjest keerulisem. Populatsioonide ja ökosüsteemide seisundi halvenemine leiab ühel või teisel viisil aset kõikjal.