Praegu näib ühiskonnas end petetuna tundvaid inimesi olevat kuidagi eriti palju. Seda just pärast 3. märtsi. Ja pole nii, et pärast valimisi peaks eri ühiskonnagrupid tõdema, et poliitikute lubadustega läks nagu ikka. Petetuna tundjaid on ka poliitikute seas.
Reformierakonna valijad said petta. Nad valisid oma lemmikut, kes ka võitis, aga võidukarikat ja auhinnatšekki ei saadud. Sotsid ja Isamaa said oravatelt petta – neile tundus, et neid kutsutakse kampa, aga ei kutsutud. Reformierakond sai Keskerakonnalt petta – lubasid kampa tulla, aga tegid hoopis oma kamba.
Keskerakonna venekeelsed valijad said petta – neile öeldi, et EKREga valitsust ei tehta. Aga ikka tehti. Keskerakonna pensionäridest valijad said petta – erakorraline pensionitõus jäi materialiseerumata prioriteediks, mis ta alati on olnud.
EKRE valijad on saanud petta, erakonna valimisprogramm on osutunud suures osas katteta praalimiseks, millest täita õnnestub pisku. EKRE poliitikud on saanud ka ise petta. Kas ikka tõesti rääkis Jüri Ratas neile ära kõik, mida ta teadis koalitsiooni kokkuleppimise hetkel riigi rahandusliku seisu kohta?
Keskerakond ja Isamaa on saanud EKRE-lt petta, ekrelaste retoorika ei ole kuidagi mahenenud. Kuidas saakski, kui on tunne, et oled ise saanud teistelt petta?
Teadlased püüdsid vältida pettasaamist ja said juhtpoliitikutelt petmisvastased allkirjad teaduse rahastuse suurendamiseks...ja said kohe petta. Kõlavate sõnadega presidendi pilgu all antud allkiri kirjutati markeriga, mis tuleb käisega tõmmates paberilt maha.