Marko Kaasik.

FOTO: Erakogu

Vaimupimeduse abil valitsemine on ajaloost tuntud ja ikka halvasti lõppenud, kirjutab vanemteadusr ja Eestimaa Rohelised aseesimees Marko Kaasik. 

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Kui teaduse rahastamise lepe möödunud aasta lõpus presidendi juures alla kirjutati, pidid 2020. aasta eelarve võimalused asjaosalistele juba üldjoontes teada olema. Lepe näeb ette kolme aasta jooksul igal aastal 47 miljoni euro lisamist riigieelarvest teadusele. Käesoleva aasta riigieelarve maht on 11,31 miljardit eurot ja kasv võrreldes möödunud aastaga seitse protsenti. Aastas lisanduv summa moodustaks vaid 0,4 protsenti tänavusest riigieelarvest ja 6,3 protsenti tänavusest kasvust. Me ei tea veel täpselt tuleva aasta riigieelarve mahtu, kuid isegi kui kasv on tänavusest poole väiksem, on vaja leppe täitmiseks teadusele juurde anda umbes kaheksandik sellest. Seega ei ole vaja ühtki riigieelarve kulurida võrreldes selle aastaga kärpida, isegi nende kasvu aeglustumine ei ole märkimisväärne.

Niisiis paistab, et valitsuse otsus lükata teaduse rahastamise tõus ühe protsendini SKTst edasi määramatusse tulevikku ei tulene finantsilisest paratamatusest. Pragmaatiline arvestus ühe valimistsükli piires näib ütlevat, et palju kordi kallim pensionite tõstmine, alkoholi- ja kütuseaktsiisi langetamine annab hulga rohkem hääli, kui need mõned tuhanded inimesed, kes teadusega otseselt seotud on. Seevastu teaduse pikaajalist mõju ühiskonna arengule on Soome ja teiste kiiresti arenenud riikide näitel palju käsitletud.