Päeva karikatuur 

FOTO: Urmas Nemvalts

Hind, kvaliteet, kiirus. Need kolm on iga projekti põhielemendid, millest sõltub, kas ja kuidas lõpptulemus välja kukub. On ju teada tarkus, et saad kas odavalt või hästi. Toome Postimehe lugejani tänagi järjekordse loo sellest, kuidas kõrbes riigi ambitsioonikas plaan suur IT-projekt kiirelt ja kuluefektiivselt valmis teha.

Eesti Post ehk kaubamärgi järgi Omniva seadis paari aasta eest eesmärgi vananenud süsteemid välja vahetada. Projekt Phoenix, mis asjatundjate sõnul oleks nõudnud vähemalt kolme aastat tööd, pidi valmima pooleteisega. Järgnes see, mida tagantjärele tarkusena juba ennustada võis. Projekt läks hoobilt kallimaks, arendajad töötasid ööd ja päevad ning lõpptulemusena tuli ikkagi käiku lasta tarkvara beetaversioon. Kogu protsess pööras tülli ettevõtte juhtkonna ja arendusosakonna, mistõttu viimase ninamehed lahkusid.

Riigihangete registri järgi telliti Phoenixi arendamiseks 6,5 miljoni euro eest IT-teenuseid. Sellele lisandus veel üks hange ning majasisese töörühma tasud. Kokku 13 miljonit eurot ehk ligi kolm korda enam kui esialgu planeeriti.

Tänasest loost saavad selguse ka need lugejad, kes jõulude aegu oma kinkide kadumise või pakkide hilinemise pärast juukseid välja kiskusid. Nimelt oli Phoenix loodud Omniva uue logistikakeskuse sorteerimisliini ajuks. Rääkides haihtunud saadetistest, ütleb Postimehega rääkinud endine töötaja, et sinna koer ongi maetud.

Kui see kõik kõlab tuttavana, siis tasub meenutada üht teist suurprojekti, mille kulud üks hetk justkui pidurdamatult kasvama hakkasid. Sotsiaalkindlustusameti infosüsteem ehk SKAIS2 on läinud tänaseks maksma üle 20 miljoni euro. Maikuu alguses teatas amet, et tänavu sügisest võib süsteem ka päriselt rakenduda. Selle tarkvara ajalugu on kirev, sisaldades hulga hankeid ja hilinemisi, kasvanud kulusid ja täitmata lubadusi. Ehkki tellimus on mahukas, käib enamik ettevõtteid sellest nüüd suure kaarega mööda.

Eesti valitsusaparaadi ja riigiettevõtete planeerimisapsud on näited etteheitest, et riik pole tark tellija. Ta ei tea, mida tahab – peale selle, et kiiresti ja odavalt.

Arvestades, et paljud teisedki Eesti e-riigi lahendused vajavad varem või hiljem värskenduskuuri või ümbertegemist, ei jää nimetatud näited ilmselt viimaseks. Jääb vaid küsimus, kas teisiti tõesti ei saa?

IT-lahenduste tellimine on keeruline töö, mis vajab planeerimist, ent veelgi enam – päris arusaamist sellest, mida tahetakse. Ka Omniva Phoenix pidi olema kõikehõlmav aju, millele hiljem eri komponente juurde liidendatakse. Kuid selle aju ehitamine on keeruline, aeganõudev ja kallis ning nõuab tellijalt konkreetsust.

IT-süsteemid ei ole nagu tehased või büroohooned. Neid ei pea ehitama vundamendist katuseni. Võib ehitada ühe toa ja siis teise, neid võib veel mõnda aega ühegi uksega mitte siduda, rääkimata katusest nende kohal. Sestap võiks ka riik oma soove seeditavamateks tükkideks jagada.

Eesti valitsusaparaadi ja riigiettevõtete planeerimisapsud on näited etteheitest, et riik pole tark tellija. Ta ei tea, mida tahab – peale selle, et kiiresti ja odavalt.

Need kaks juhtumit tunduvad justkui ühekordsed asjad, kuid on selge, et selline ongi tulevik. Suurte süsteemide parandamine ja uuendamine on möödapääsmatu vajadus, mitte mõni kümnendi hiigelprojekt. Kui me sellest ei õpi, on järgmised vead veelgi rängemad.