/nginx/o/2011/08/26/722672t1h758c.jpg)
/nginx/o/2011/08/26/722672t1h758c.jpg)
Justiitsministeeriumi analüüs näitas, et politsei algatab enamikul nendeni jõudnud perevägivalla juhtumitest menetluse. Minister Kristen Michali arvates näitab see, et perevägivalda võetakse tõsiselt ja sellega tegeletakse.
Merike Teder: ei saa rahul olla
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Analüüsi järeldustest võib aga välja lugeda muudki: vangi pannakse vägivallatsejatest vähesed, peamiseks karistuseks on tingimisi vangistus või üldkasulik töö. Väga sageli lõpetatakse menetlus lepitamisega, kusjuures peksja lubab edaspidi hästi käituda.
Peksja karistamisele eelneb pooleaastane protsess, kus kannatanu peab ebameeldivusi meenutama ülekuulamistel, kohtus, ilmselt tuleb taluda ka vastaspoole ähvardusi, nõudmisi, vastuvaidlemist, valetamist.
Ühesõnaga, äärmiselt ebameeldiv aeg, mida keegi hea meelega läbi ei teeks. Kui selle kõige peale vägivallatseja «naerdes kohtust väljub», pole ime, et tekib pettumus. Nii jääbki tegelikult enamik perevägivallast endiselt politseile teadmata – uuringute järgi pooled, kriisikodu töötajate hinnangul isegi ligi 90 protsenti juhtumitest.
Seega, midagi on siiski veel viltu ja rahul olla ei saa. Ehk peaksid karistused olema siiski karmimad kui vaid piltlikult öeldes noomimine?