Peeter Päll

FOTO: Urmas Luik/Pärnu Postimees

Vahel tundub, et sõnade kokku- ja lahkukirjutamise reeglid on mõeldud eeskätt õigekirjagurmaanidele. Suulises kõnes meil ju nii kindlat eristust ei ole, kuigi vana ema ja vanaema vahel võime häälduse ja kaasteksti põhjal ka suuliselt enamasti vahet teha, kirjutab Eesti Keele Instituudi peakeelekorraldaja Peeter Päll. 

Ometi on kokku-lahkukirjutamine üks keelenõuküsijate lemmikteemasid. Vastata on sisu ning küsija väljendussoovi teadmata raske, kuid küsija eeldab sageli, et kahte konkreetset sõna saab vaid kas kokku või lahku kirjutada, st õige on vaid üks variant.

Hoolimata mõningatest keerukustest, st lisareeglitest ja eranditest, on aga kokku- ja lahkukirjutusel kanda ka tähendusliku eristuse roll. Vana ema ja vanaema on täiesti eri mõisted ning täis karsklane on lausa täiskarsklase vastand. Nimisõnade liitumise puhul on tähendusvahed väiksemad. Tunneme seda dilemmana kelle? (venna raamat) või milline? (pildiraamat). Kes huvitub lähemalt, võib selle kohta lugeda äsja arvustamiseks avatud „Eesti õigekeelsuskäsiraamatust“.

On imestatud, miks kirjutatakse kord nafta hind, kord naftahind. Kui eeldada siin teadlikku vahetegemist, siis võiks ju asja seletada nii, et kui silme ees on eri põhikaupade hindade liigid, näiteks naftahind, suhkruhind, kullahind, siis on kokkukirjutamine põhjendatud. Vaadates asja kaupade poolelt, siis nagu igal kaubal on ka naftal oma hind ehk nafta hind. Põhjendada annab seega nii kokku- kui ka lahkukirjutust, iseasi, kui palju seda teadlikult järgitakse ehk mil määral ollakse õigekirjagurmaanid.

Riigikeele juubeli puhul on paslik küsida, mille poolest erinevad riigikeel ja riigi keel. Mis on riigikeel, on enam-vähem selge, kuigi definitsioone on palju: riikliku asjaajamise keel, mida kasutavad riigiasutused jts. Seletamaks riigi keelt võtkem appi Kristian Jaak Petersoni luulerida „Kas siis selle maa keel...“ Küsigem, kelle asi on eesti keel. Ilmselgelt on see meie kõigi asi, ent samuti riigi asi, sest just riigil, milleks me oleme organiseerunud, on kõige parem võime tagada keele elujõu säilitamiseks vajalikud tingimused: keelt on vaja koguda, uurida, arendada ja õpetada. Ning see kõik on töö. Riigi keel on riigi vastutusel olev keel.

Kandkem siis hoolt selle eest, et eesti keel oleks nii riigikeel kui ka riigi keel.