/nginx/o/2011/04/15/558331t1hdd54.jpg)
/nginx/o/2019/05/31/12218286t1h1b80.jpg)
„Viie tuhande aasta eest jõudsime tema äärde, lükkasime kõrvale metsa rohelise eesriide ja tardusime paigale. Siin me nüüd oleme.”1
Tellijale
Piret Kriivan: Eesti lugu on rahvuse lugu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tõsi, see juhtus pisut hiljem, kui arvasid teadlased Lennart Meri ja Harri Moora aegu, nii kolme tuhande aasta eest. Aga sellest pole midagi, oleme ikkagi väga põliselt paigas. Mis sest, et võib täiesti kindlalt väita, et esimesed, kes tulid, ja isegi mitte teised, ei seisnud Läänemere kallastel, mis polnud veel Läänemeri, ega tagunud rusikaga vastu rinda ega hüüdnud: „Siin me oleme. Me oleme eestlased.” Ikkagi olime need meie. Ja need ka, kes Nuustaku kanti pidama jäid, kuigi Nuustaku polnud veel muidugi Nuustaku.