Piret Kriivan: Eesti lugu on rahvuse lugu

Vikeraadio toimetaja PIRET KRIIVAN. Foto: EGERT KAMENIK/PM/EMF

„Viie tuhande aasta eest jõudsime tema äärde, lükkasime kõrvale metsa rohelise eesriide ja tardusime paigale. Siin me nüüd oleme.”1

Tõsi, see juhtus pisut hiljem, kui arvasid teadlased Lennart Meri ja Harri Moora aegu, nii kolme tuhande aasta eest. Aga sellest pole midagi, oleme ikkagi väga põliselt paigas. Mis sest, et võib täiesti kindlalt väita, et esimesed, kes tulid, ja isegi mitte teised, ei seisnud Läänemere kallastel, mis polnud veel Läänemeri, ega tagunud rusikaga vastu rinda ega hüüdnud: „Siin me oleme. Me oleme eestlased.” Ikkagi olime need meie. Ja need ka, kes Nuustaku kanti pidama jäid, kuigi Nuustaku polnud veel muidugi Nuustaku.

Võibolla ütlesime hoopis ise siinolijatele: „Tere, aestid!” Pole ju teada, kui kaua enne Tacitust, kes kirjutas „Germania” 98. aastal, olid aestid Läänemere kaldal elanud. Võibolla saime oma nime eestlased päranduseks!