Heili Sibrits: põletav prügi

Heili Sibrits. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Põlev prügihunnik, mida valvavad kaks relvastatud politseinikku. See oli esimene asi, mida Napolis nägin. Olles turist, pidingi nägema prügi, sest turistina on mind programmeeritud nägema erinevaid vaatamisväärsusi, Napoli on aga prügistreikide poolest kuulus. Kuid see polnud ainus põhjus.

Saabusin Veneetsiast – ehkki linn ägab massiturismi all, on tänavad-kanaliääred puhtad – biennaalilt, mille läbivaks teemaks oli ökokatastroof, inimeste hoolimatu/mõtlematu käitumine, ja seetõttu olin tuules tantsiva rämpsu suhtes eriti tundlik.

Kas me inimestena oleme tõesti nii lollid, et ei saa aru, millised tagajärjed on meie valikutel? Sealsamas Itaalias kurdeti, et kliima on käest ära, suve asemel on vihmane talveilm. Me näeme märke, tunneme neid omal naha, kuid vaatame neist mööda. Teadlased ütlevad, et kui me kohe midagi ette ei võta, siis on varsti juba hilja. Oleme kurdid.

Ka mina eelistan mugavust, tahan majanduskasvu, armastan reisida, see tähendab, et ma pole patust prii. Aga kui võtan kätte plastist vatitiku, siis mõtlen, et peaks viitsima poes natuke ringi vaadata ja ehk leian alternatiivi, sellise, mille looduses lagunemiseks ei kulu paarkümmend aastat. Tahan olla parem inimene, aga praegu olen veel liiga laisk.

Kas me inimestena oleme tõesti nii lollid, et ei saa aru, millised tagajärjed on meie valikutel?

Samas tundsin Itaalias uhkust eestlaste üle, näiteks siis, kui nägin poodi sisenevat noort inimest, kes suitsu lõpetades viskas koni lihtsalt maha, või seda, kuidas õllepudeli kork uhke kaarega tänavale lendas. Ma ei mäleta, millal oleks midagi sellist näinud Eestis. Hoidsin end võõras riigis tagasi, et mitte õiendama hakata, aga valus oli. Olgu siin öeldud, et loodusesse visatud koni lagunemine võtab aega 10–12 aastat. See on väga pikk aeg. Loomulikult võib linnaruumis loota, et keegi tuleb ja koristab tänava…

Ma ei tea, kas rääkimine, kordamine, kunstinäituste (loe ka AK fookuslugu), filmide, fotode jms tegemine on piisav lahendus inimeste käitumise mõjutamiseks. Eesti näitel võib oletada, et kampaania korras, olgu selleks kasvõi «Teeme ära!», saab maailm puhtamaks. Aga lisaks õpetamisele ja heale tahtele on vaja ka survestada, muuta prügi sorteerimine kohustuslikuks, ent mugavaks. Sest inimene on juba selline, et ta valib alati lihtsama tee. Vähemalt lõviosa neist.