/nginx/o/2019/05/31/12215144t1h7866.jpg)
Valitsus on jõudnud arusaamisele, et kui ta ei suuda reegleid täita, tuleb neid muuta. Möödunud aastate eelarvemiinus jääbki nüüd möödunud aastatesse ning edasi hinnatakse elu jälle 365 päeva korraga. Mitme aasta peale tõmmatud tasakaalukohustus näitas üksnes, et kolme aastat miinust neljandaga enam tasa ei tee.
Seega tuleb kärpida. Kui palju, loodetakse selgeks teha sügisel, kui uue aasta eelarvet kokku pannakse. Eelarvestrateegia aastateks 2020–2023 on aga sellegipoolest ambitsioonikas.
Näiteks lubab valitsus, et analüüsib rahastamisvõimalusi, millega tagataks õppejõududele konkurentsivõimeline palk ja üliõpilastele tasuta eestikeelne kõrgharidus. Nende võimaluste alla riigieelarve ilmselt ei asetu, sest teaduse ja arenduse rahastamine püsib suhtena sisemajanduse kogutoodangusse endisel tasemel. Ja ehkki rahandusminister Martin Helme kahtlustab akadeemilise maailma pahameeles punaprofessorite ažiotaaži, kirjutavad teadlased ka tänases Postimehes, et praeguse rahastuse ja vähenevate eurotoetuste juures võib Eesti kaotada põlvkonna jagu teadlasi. Rääkimata murest murtud lubaduste üle.
Siiski on teada, et kärpekääridest pääses koos kaitsevaldkonnaga just haridus- ja teadusvaldkond. Muide, niisamuti niinimetatud tasuta ühistransport, mille valitsus on vähemalt praeguses mahus sõnaselgelt garanteerinud.
Ja vähemalt ühe koalitsioonipartneri avalikult väljendatud vastuseisust hoolimata jätkatakse Rail Balticu väljaehitamist ning edendatakse koostööd rahvusvahelistes organisatsioonides. Kuidas kulutuste tarbeks kärpeolukorras raha leida, võib otsida kohe dokumendi algusest, kus kirjutatakse pensioni teise samba reformist. Erakorralise pensionitõusu puhul räägitakse siiski juba üksnes «võimalikkuse kaalumisest».
Veel aasta eest antud kõrgelennulistest lubadusest pole alles üksnes tühi jutt, vaid kaasnenud on ka tõe moonutamine.
Saagu see eelarve milline saab ja olgu majanduskonjunktuur nagu on, kuid kõige ohtlikum osa sellest segadusest on usaldamatuse ja prognoosimatuse õhkkonna tekkimine. Veel aasta eest antud kõrgelennulistest lubadusest pole alles üksnes tühi jutt, vaid kaasnenud on ka tõe moonutamine. Peaministri sõnul on teaduse SKTga seotud rahastusmäära suurendamine jätkuvalt eesmärk, kuid ühtki aasta-aastalt kasvavat eelarverida pole selleks ette nähtud. Nõnda kõlab see nelja aasta järel justkui hüppeliselt kasvav teadusrahastus sama usutavalt kui nelja aasta peale ühtlustuv struktuurne tasakaal riigieelarves.
Lähiaastail kuluvad riigi reservid ja üksnes ähmase mälestusena meenub veel mõne aasta eest (toona opositsioonilise) Keskerakonna lipukirjaks olnud põhimõte eelarvepoliitilisest vastutsüklilisusest. Riik on majanduse tipus sellele veel ise mustemate päevade varudega hoogu andnud. Kui majanduses puhuvad tõesti juba esimesed sügistuuled, nagu finantssektorist aina tihemini kõlab, on ajastus olnud kergelt öeldes ebaõnnestunud.
Lõpuks on õigus ka neil, kes ütlevad, et need piirangud oleme endile ise seadnud. Eestil on madal võlakoormus ja ka eurotsooni reeglid lubavad – eriti meiesugustel – mõne aasta miinust. Märksa murelikumaks teevad aga kahtlused, et riigi rahandust ei planeerita enam isegi valimistsükli jagu. Koalitsioon lubab veel suuri reforme. Loodetavasti mitte lühiajaliste murede lahendamiseks.
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)