Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2016/06/06/5480065t1h5b2f.jpg)
/nginx/o/2019/05/30/12214130t1h6199.jpg)
«Mul on üks unistus», ütles kord Martin Luther King Jr, suur sõnumitooja, mustanahaliste inimõiguste eest võitleja ookeani taga, Ameerikas.
Mina elan siinpool ookeani ja minu tagasihoidlik elu pole võrreldav selle mehe saavutustega.
Kuid mul on koguni kolm unistust, läbinisti poliitilist.
Esiteks, ma tahaksin olla Eesti kultuuriminister. Raamatuid olen ma lugenud (isegi kirjutanud!) ja kinos olen ma käinud. Tunnen meie kunstnikke ja heliloojaid, isegi kõige kuulsamaid. Olen tutvunud ajalooga, seejuures Kuku Klubi ajalooga praktiliselt. Olen olnud Kuku raadio otsesaates ka koos Teaduste Akadeemia presidendiga. Olen teinud Klassikaraadiosse «Fantaasia»-saateid. Mul on head lauakombed ja alati viksitud kingad. Ka muid omadusi on, kõik igati kultuursed. Usun, et mistahes komisjon leiaks mu potentsiaali olevat piisava ja ühtlasi kuuleks ta ristküsitluse käigus, et mul on konkreetsed plaanid. Ooperi- või draamateatrisse, klassikalisele või rock-kontserdile, kunstinäituste avamisele, raamatute presentatsioonidele, rahvatantsupeole, Pöffile, Hõffile, laulupeole ega muudele sarnastele avalikele üritustele ma ei tükiks mitte kunagi. Mu soov oleks anda esinejatele, autoritele, kõikidele loojatele esinemisrahu, hingerahu, igasugust rahu. Minister saalis või platsil, loožis või esireas – see on ärritava erutuse eelviimane aste ja kellele seda vaja on!
Viimasest astmest pisut hiljem.
Eesti kultuuriministrina püsiksin ma kõigi oma meeltega ja kahe jalaga kodumaal, selle pinnal. Vajadusel ka kodumaa vees ja õhus. Ma algataksin parlamendis sellekohase muudatuse valitsuse seaduses, lisades sinna loetelu, millistel ministritel on luba välismaale minna ja millistel mitte, ja miks ja millal. Lihtsus ja selgus on minu lipukiri. Välismaale mineku keelu nimekirjas on kultuuriminister esikohal.
Eesti kultuuriministrina püsiksin ma kõigi oma meeltega ja kahe jalaga kodumaal, selle pinnal. Vajadusel ka kodumaa vees ja õhus.
Aga veel enam. Ma ei tülitaks oma liigse kohalolekuga ka auväärset Saarise maja, kus asub kultuuriministeerium. Selle aura ei vaja nii kõrget poliitilist sekkumist. E-ajastul olen kättesaadav ministeeriumi töötajatele ka seal, kus ma oma tagasihoidlikke raamatuid ja seaduseelnõusid kirjutan, oma väikses stuudios Võrumaa metsade vahel, eesti, setu ja võru keele kokkupuutepunktis. Digiallkiri töötab, lendab kui tuvi üle kodumaa...
Mu teine unistus puudutab minu kutsumust, nimelt raamatute kirjutamist. Ma algataksin kultuuriministrina ka sellise seaduseelnõu, milles oleks sätestatud, millistel puhkudel ja mil määral tohib raamatutes, ajaleheartiklites, ajakirjades, portaalides, blogides ja kõikjal mujal kasutada võõrkeelseid sõnu ja lühendeid. Lihtne näide. Olen märganud, et kolleegid-kirjanikud poetavad liiga kergekäeliselt oma novellidesse, romaanidesse, näidenditesse ja isegi luuletustesse võõraid keelendeid nagu wtf, rubla, déjà-vu jne. Pole vaja! Ropp sõim on ka eesti keeles vägagi võimalik, rubla siin on ammu käibelt kadunud ja igasugu vuutamised on meile võõrad, selle asemel võiks parem transkribeerida, kuidas laulab kauneima häälega kodumaine lind: öö-pikk-öö-pikk!
Täpsed piirangud on äärmiselt olulised! Ja pandagu tähele, et riigi lisaressurssi ei ole vaja kulutada käsikirjade kontrollimiseks, selle töö teeks tulevikus ära ministeeriumi niinimetatud pornograafiline komisjon. Märgin siinkohal ühtlasi, et kui täitub mu esimene unistus, siis kohustan otsemaid nimetatud komisjoni leidma omale emakeelne nimetus.
Mul on ka kolmas unistus. Pärast esimese ja teise soovi täitumist soovin saada Eesti presidendiks. Nii kodumaist ametit teist ei ole! Luban, et ma ei lahku isegi Tallinna piiridest ja 85 protsenti oma ajast veedan ainult Kadriorus, sellest omakorda poole ajast roosiaias. Kuid loomulikult ei lähe ma mitte kunagi sinna, kuhu ei lähe kultuuriminister (vt loetelu eespool). Samuti ei külastaks ma emadepäeva aktusi, mistahes lindi läbilõikamise tseremooniaid, rahvalikke maratonijookse, kepikõnnivõistlusi, ja nii edasi, toimugu need kõik pealegi Tallinnas. Samuti ei külastaks ma vabariigi aastapäeva pidu. Kantselei saadaks kutsed välja ja mina oleks mõttes nii külaliste kui ka kogu rahvaga. Ordeneid jagaks välja peaminister, paguneid kaitseminister ja koolilapsi võtaks Tartu Raekoja platsil vastu haridusminister. Põhjus on väga lihtne: president saali, aktuse, lindilõikamisläve ja nii edasi esireas – see oleks osavõtjatele ärritava erutuse viimane aste, mis mõjuks tervisele. Rahva tervis oleks minu lipukiri.
Roosiaeda, kus ma viibiksin palju, võiks kogu rahvas mind vaatama tulla, rahulikult, keskendunult, aeglasel sammul pidevalt liikudes, muidugi vaatamise aegadel.
Luban, et ma ei lahku isegi Tallinna piiridest ja 85 protsenti oma ajast veedan ainult Kadriorus, sellest omakorda poole ajast roosiaias.
Vabal ajal hoolitseksin mesipuude eest ja koostaksin seaduseelnõusid, sel ajal rahval vaatamisaega poleks.
Nii muutuksin ma pikkamisi Eesti nurgakiviks selle sõna otseses mõttes, siis saab kõigil teada olema, kus asub Eesti nurk. Ja sedakaudu muutuks Eesti ise maailma eeskujuks. Algul teised riigijuhid, hiljem ka muud kõrgemad ametnikud, seejärel juba terved rahvad muutuksid ikka enam ja enam paikseks. Rändekriis leeveneks ja lakkaks.
Vot nii.