FOTO: Dmitri Kotjuh/JÄRVA TEATAJA/SCANPIX

Ma tõepoolest ei tea, kuhu inimesed kadusid, kirjutab Järva Teataja ajakirjanik Kuido Saarpuu, ent fakt on, et maal ei näe ka suuri ringe tehes tihtipeale ainsamatki hingelist.

Vaatasin Kanal 2 filmi «Ma olen legend». Mis teha, ulmepõnevikud, eriti kui need räägivad viirustest, maailmalõpust, muteerunud olenditest ja varemetes suurlinnadest, on lihtsalt paeluvad. Paeluvad lausa sedavõrd, et suudan korraks unustada, et peategelast kehastav Will Smith ei ole päris mu lemmiknäitleja, -lauljast rääkimata.

Mina ei ole Will. Ma ei ole legend. Inimlihamaiad muteerunud kollid jäävad minu jaoks alati teleriekraanile või kinolinale, viirused teadusasutuste laboritesse, kuid inimtühja maailma kogen pea iga päev.

See siin ei ole kaastunde nurumine, need on kuivad faktid. Faktid, mille paikapidavust koged üha uuesti, kui võtad maanteerattaga ette 35-kilomeetrise ringi... ega näe oma teel ühtegi teist inimest. Mõni päev teed 22 kilomeetrit otsa... ent ei näe ikka ainsatki inimest.