Jiri Tintera: kahanev elanikkond vajab väiksemat linnaruumi

Jiri Tintera Foto: Jassu Hertsmann/Postimees/Scanpix

Kuidas teha nii, et ka kahaneva elanike arvuga linn oleks hea koht elamiseks? Valga valla arhitekt Jiri Tintera kirjutab, mismoodi Valgas linnaruumist mõeldakse ja mida tehakse.

Juba mõnda aega jääb väljaspool Tallinna elu aina vähemaks. Pealinn töötab nagu masinavärk: tõmbab inimesi kaugemalt sisse ning heidab nad välja oma lähiümbrusesse, kus kiiresti kerkivad uuselamurajoonid. Eesti linnastub kiiresti.

Pealinnale suudavad sekundeerida vaid üksikud suuremad keskused, kuid maapiirkonnad ja väiksemad linnad kaotavad elanikke. Seesugune muutus rahvastiku paiknemises pole uus ega ainult Eestile omane. Samasuguseid muutusi teevad läbi kõik Euroopa riigid. Uudne on, et alles viimasel ajal on meil hakatud kahanemisega kaasnevatest probleemidest rääkima. Suletavad postkontorid, sularahaautomaadid võid sünnitusosakonnad ületavad uudisekünnise ning tekitavad suurt vastukaja.

Kui linnast lahkub pikema aja vältel palju elanikke, toob see igal pool kaasa ühe ja sama nähtuse: majandusliku aktiivsuse languse ja sellega seotud elukeskkonna kvaliteedi halvenemise. Väiksemale elanikkonnale on vaja ka vähem hooneid, tänavaid ja parke. Linnaruumi ilmuvad mahajäetud ja alakasutatud hooned. Taristu suurus ei vasta allesjäänud inimeste vajadustele ning selle ülalpidamiseks puudub raha. Elukeskkond muutub ebasõbralikuks.

Iga linna suurim kapital on elanikud. Psühholoogiline side inimese ja elukoha vahel mõjutab tugevalt tema aktiivsust kogukonnas ning keskkonna atraktiivsus mõjutab seda sidet. Just kesklinna avalik ruum mängib kohaliku identiteeti tugevdamisel suurt rolli. Võimalus minna külaliste või äripartneritega atraktiivsesse kesklinna jalutama, istuda kohvikutes või külastada galeriisid pole tähtis mitte ainult turistidele või mujalt tulijatele, vaid mõjutab esmajärjekorras just kohalikke elanikke. Võimalus tunda oma kodulinna üle uhkust sisendab usku tulevikku. Linna tulevikku uskuvad inimesed on ettevõtlikumad ja loovad tõenäolisemalt nii enesele kui ka teistele töökohti.

Tühi hoone ei ole pelgalt mitmesuguste materjalide kogum. Ta mõjutab meid, meie käitumist. Kui on valikut, siis hoiame tühjade aknaavadega kolemajadest eemale. Läheme sinna, kus on valgust ja inimesi, poode ja kohvikuid. Üks tühi ja lagunenud maja peletab tühjaks oma lähema ümbruse, kümned ja kümned mahajäetud hooned aga mõjutavad terveid piirkondi.

Demograafilised protsessid on suuremõõdulised ning enamikku inimeste liikumist põhjustavatest teguritest pole võimalik kohalikul tasandil mõjutada. Eesti tuleviku kavandamisel on vaja ääremaade elanikkonna kahanemisega arvestada ning kohaneda selle mõjudega. Kohanemine tähendab leppimist asjaoluga, et lahkunud inimesed ei naase ja rahvaarv ei kasva endisele tasemele. See võib olla keeruline, kui paljude elanike kodupaigauhkus tugineb mälestustele aegadest, mil töökohti oli palju ja korterit keeruline saada.

Valga linn on viimase kolmekümne aasta jooksul kaotanud umbes kolmandiku elanikkonnast, mistõttu leidub seal palju kasutuseta seisvaid maju. Kohalik omavalitsus on viimastel aastatel teinud tõhusat tööd, et kohandada linnaruumi praeguse rahvaarvu vajadustele, ning seetõttu on Valga hea näide, kuidas võiks kohanemine välja näha.

Üks oluline tegevus on uue üldplaneeringu koostamine, mille põhieesmärk on kohandada linna suurus praegusele elanike hulgale ning taaselustada kesklinn. Varem hoonestamiseks planeeritud alasid linna servas uus üldplaneering enam ette ei näe. Väljaspool kesklinna vähendatakse hoonestust ning suurendatakse rohealasid, avaliku sektori investeeringud suunatakse linna südamesse. Kõik selleks, et linn oleks väiksem ja kompaktsem ning selles oleks vähem kasutuseta hooneid.

Valga lammutab lagunenud ja üleliigseid hooneid. Linnapildis torkavad kasutusest välja langenud hoonete hulgas silma peamiselt väiksemad kortermajad. Neid leidub mitmes piirkonnas, kuid palju ka kesklinnas. Neis majades on korterid valdavalt eraomandis, kinnisvaraturul väheväärtuslikud ning sageli koormatud ka võlgadega. Omanikke võib ühes majas olla kümneid ning nendega läbirääkimisi pidada on äärmiselt keeruline ja aeganõudev. Sellele vaatamata on Valgal õnnestunud viimase viie aasta jooksul lammutada üle kümne kortermaja.

Kõiki mahajäetud hooneid lammutada ei saa. Kogu Valga kesklinn on muinsuskaitse all. Ka mujal paiknevad mahajäetud hooned on tihti märkimisväärse ajaloolise ja arhitektuurse väärtustega ning olulised linnaruumi elemendid. Et vähemalt osagi neist hoonetest lõplikust hävingust päästa, püüab omavalitus kõige väärtuslikumad nendest omandada.Sellega kaasneb ka vastutus hoone tuleviku eest, millest omavalitsused püüavad tavaliselt kõrvale hiilida. Valgas tähendaks selline lähenemine, et väärtuslikud hooned variseksid peagi kokku ja linn jääks ilma oma kõige väärtuslikumast pärandist.

Enamik tühje maju on erakätes ning neisse pole võimalik avalikku raha investeerida. Kuid omavalitsusele kuulub ala, mis jääb hoonete vahele – avalik ruum. Kui parandada hooneid ümbritseva keskkonna kvaliteeti, kasvab ka majade väärtus, mis annab omanikele võimaluse neid kas müüa või hoonetesse investeerida.

Valga linnaruum on viimastel aastatel märkimisväärselt muutunud. Valmis uus keskväljak, rekonstrueeriti raudteejaama ümbrus ja mitmed põhitänavad. Lähiajal alustatakse ka teisel pool piiri asuva Valka omavalitsusega ühise linnasüdame väljaarendamist.

Tuleviku Valga ei ole nii suur kui mineviku oma. Kuid see ei tähenda, et Valga ei saa olla hea koht elamiseks – linn, kus inimestele meeldib olla ja kuhu tulla. Elanike arvu suurus ei määra ühe väikese linna edukust, küll aga määrab seda kohalike inimeste rahulolu. Nii on see küllap paljude Eesti väikelinnadega, mis ootavad riigilt tuge kahanemisega toimetulekuks.