Raivo Küüt.

FOTO: Erakogu

Piiri väljaehitamise ambitsioon on algusest peale olnud üks: nii poliitikud kui ametnikud on tahtnud 100 protsenti pidavat idapiiri. Alles piiriprojekti tegeliku hinna selgumisel tekkis uus arutelu ja toona otsustati seda ambitsiooni mitte muuta, kirjutab siseministeeriumi asekantsler Raivo Küüt. 

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Kuu aja eest ühel aprilli laupäeva hommikul, võttis piirivalvekoer Felix Eesti-Vene piiril üles värske jälje. Jälitama asunud patrull liikus piirilt sisemaa suunas, kus saadi ka kohalike käest vihjeid kahtlaste isikute kohta. Viimaks tõi üles võetud jälg Felixi ja patrullid ühe majapidamise hoovile Veretinä külas Võrumaal, kust tabati viis vietnamlast: naine ja neli meest.

Koostöös Venemaa Föderatsiooni piirivalvega vaadati piirilõik üle, kuid piiriületusele viitavaid jälgi ei leitud. Kas vietnamlased tulid ebaseaduslikult üle piiri? Arvatavasti, sest kuidas nad muidu oleks saanud sattuda Võrumaale Veretinä külla. Kagu-Eesti 135 km pikkusest piirist on alla kümne protsendi kaetud seiresüsteemidega ja ülejäänud 90 protsenti on n-ö pime ala, kus piiririkkumiste avastamine on seega pigem juhuslik.

Kas piir on liiga kallis?

Värskelt valminud Riigikontrolli ülevaates idapiiri väljaehitamise kohta heidetakse ette justkui oleks PPA rajatav piir liiga kallis ja piisavalt pole kaalutud alternatiive. Olemasolevate ohuhinnangute järgi poleks piiririkkumine justkui piisavalt sage ja suure mõjuga probleem. Seega 100-protsendiline elektroonilise valvega kaetud idapiir oleks justkui piiririkkumise tänase probleemi mõistes ülereageerimine.

Piiri väljaehitamise ambitsioon on algusest peale olnud üks: nii poliitikud kui ametnikud on tahtnud 100 protsenti pidavat idapiiri. Alles piiriprojekti tegeliku hinna selgumisel tekkis uus arutelu ja toona otsustati seda ambitsiooni mitte muuta. Selle saavutamiseks on alternatiivid olemas küll, kuid kas need on pikas perspektiivis odavamad või jätkusuutlikud.

Valikuid tulebki teha ja siinkohal väga kaalukaid. Kas saavutada täielikult pidav piir elektroonikaga või saavutada sama tulemus 1500 lisateenistujaga? Kas püüda piirivalvureid juurde värvata poole vähem – 750 teenistujat – ja leppida poole madalama standardiga? Kas langetada piiri ambitsiooni või hoopis pikendada piir ehitamise aega ja saavutada sama ambitsioon pikema aja jooksul?