Niipalju siis «õiglasest riigist kõigile».

FOTO: Urmas Nemvalts

Kõige halvem uudis on, et mitte midagi ei maksa ei sõna ega isegi erakondade juhtide allkirjad ühiskondlikul kokkuleppel. Teaduse rahastamise kokkuleppest taganemine on häbiväärne ja Eesti tulevikule mõeldes rumal.

Kas tõesti ei teadnud peaminister Jüri Ratas kõigest mõne kuu eest – lubades «õiglast riiki kõigile» –, et praktikas hakkab see «õiglus» tähendama hoopis kärpeid, koondamisi ja palkade vähendamist? Seda kõike olukorras, kus majandus kasvab.

Ühelgi teaduse rahastamise lubadusest taganejal ei ole mingit põhjust

nimetada ennast suureks rahvuslaseks.

Kulurallit on korraldatud kindlates valdkondades ja püütud end populaarsemaks upitada konkreetsete projektidega, aga kärpima tuleb hakata miskipärast «solidaarselt» ehk kõikides valdkondades ühepalju. See näitab, et äsja alustanud valitsusel ei ole prioriteete, ei ole võimet kokku leppida selles, mida peetakse Eesti tuleviku jaoks oluliseks. Sisuliselt raiutakse kivisse Jüri Ratase eelmise valitsuse otsustatud kulude jaotus. Kas tõesti ei ole selles kohe üldse mitte midagi parandada?

Ühetaoline kärbe aitab peaministrierakonnal kõrvale hiilida küsimusest, mida on nad eelmise koalitsiooni ajal valesti teinud ja millised ettevõtmised oleks mõistlik tagasi pöörata. Ei vastuta need, kes on teinud ülemäära uljaid või lausa rumalaid otsuseid või jaganud ebarealistlikke lubadusi, vaid kahjud jaotatakse «õiglaselt».

Ühelgi teaduse rahastamise lubadusest taganejal ei ole mingit põhjust nimetada ennast suureks rahvuslaseks või patrioodiks. Ebausutavaks jäävad krokodillipisarad emakeelse kõrghariduse pärast, kui isegi praegu ei olda valmis kulutama selleks, et emakeelne kõrgharidus oleks meil olemas ka 10 ja 20 aasta pärast. Professorkond ei kasva kuidagi iseenesest puu otsas, vaid tulevased professorid on praegused doktorandid, noorteadlased.

Samamoodi ei ole mõtet hädaldada kehvade innovatiivsuse näitajate pärast, kui ei olda valmis tegema valikuid nende tegevuste kasuks, nende inimeste heaks, kes inimkonna senise kogemuse järgi ongi need, kes uuendusi välja mõtlevad, maale toovad ja teoks teevad.

Tippandekad ja -töökad, kes peaksid meie unistustes Eestit edasi viima, leiavad endale tee teiste rahvaste teadusasutustesse. Ja lõpuks panustavad teiste maade majandusse. Meie väikese rahva edu pant on aga see, kui suudame eelkõige oma talente hoida ja toetada.

Piirikaubandusega Lätti lastud eurod on võimalik umbkaudu kokku arvata. Seda, mida kaotame oma andekaid laia ilma laotades, on aga hoopis rohkem. Alles äsja, eelmise aasta jõulude eel allkirjastatud teaduse rahastamise leppest loobumise sõnum noorteadlastele on ju ülimalt selge: Eestis ei lähe nende jaoks mitte midagi paremaks ja valitsuspoliitikute sõnu ei saa uskuda. Korraks tekkis lootus, aga see on nüüd minema pühitud.

Meenutagem, et EKRE ei liitunud mainitud kokkuleppega, väites, et teaduse rahastamise ühe protsendi eesmärk on liiga madal. Meenutagem Isamaa liikmetele, et rahaliselt palju raskemates oludes pandi Mart Laari valitsuste ajal vundamenti tervele hulgale Eesti edulugudele ka teaduses, sest tahtmine Eestit ja maailma uuendada oli suur. Usk, lootus, armastus ja julgus on vist põlvkonnavahetuse käigus kaduma läinud?

Jutt, et enne valimisi ei teatud kohe üldse, milline eelarvepilt ees ootab, on kas pöörase valelikkuse või uskumatu profaanluse ilming. Teaduse rahastamise kokkuleppest taganedes on see valitsusliit Eestit alt vedamas, kärpimas Eesti ja eestluse tulevikku.