Kalev Stoicescu. 

FOTO: Mihkel Maripuu

Maailmas on tekkinud juba mitu faktiliselt aktsepteeritud «mitteametlikku» tuumariiki, mis on laiaulatuslikke sõdu ära hoidnud. Tekib küsimus, kus on piir – kui paljudel riikidel võib olla tuumarelvi –, kui piiri tegelikult pole, kirjutab Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse teadur ning kolumnist Kalev Stoicescu.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Taotlus, et ennast paranoiliselt ohustatuna tundvad ebademokraatlikud režiimid loobuksid tuumarelvadest või nende arendamisest, on piltlikult sama, mis nõuda suurusehullustuses narkosõltlaselt püstolkuulipilduja üleandmist politseinikule. Olgu nad edaspidigi pilves (ehk oma mullis), kuid teiste jaoks ohutud või märkimisväärselt ohutumad. Nemad aga ei usalda USAd ja läänemaailma, sest nad kahtlustavad režiimipöörde tegelikku eesmärki. Tagatipuks, kahe- või mitmepoolsed ametlikud kokkulepped võivad muutuda tühipaljaks paberileheks. Üks näide on Venemaa kallaletung Ukraina territoriaalsele terviklikkusele alates 2014. aastast, ehkki Kreml tõotas 1994. aastal koos USA ja Suurbritanniaga seda igavesti austada vastutasuks Ukraina-poolsele tuumarelvadest loobumisele. Teine näide on USA ehk president Donald Trumpi taganemine Iraaniga 2015. aastal sõlmitud tuumadesarmeerimise nn 5+1 kokkuleppest.