Jüri Ratas. Valitsuse pressikonverents.

FOTO: Sander Ilvest

Eurovalimised kujunesid seekord usaldushääletuseks valitsuskoalitsiooni üle. Ida-Virumaa jättis pettumusest valimata, Lasnamäe elanikud ütlesid Postimehele, et andsid hääle Yana Toomile ja Raimond Kaljulaiule, ning ülejäänud aktiivsuse tagasid e-valijad (ligi pool valijaskonnast).

Kui lähtuda riigikogu valimistest, kus e-valijate hääl läks eelkõige Reformierakonnale, võib ka seekord eeldada, et just praegune riigikogu opositsioon sai sellest suurima võimenduse.

Täitus see, mida Keskerakond kartis ja Reformierakond lootis. 37,3-protsendiline valimisaktiivsus oli küll veidi kõrgem kui viie aasta eest, ent piirkondlikult langes see just Tallinnas ja Ida-Virumaal (ehk varasemate valimiskaartide rohesektorites). Muukeelne elanikkond jättis kas valimata või premeeris Keskerakonna siseopositsiooni ja juba riigikogu valimistel võimsa tulemuse teinud Reformierakond noppis üleüldise rahulolematuse viljad.

On ehk paslik meenutada, mida kirjutasime valimistejärgses juhtkirjas viis aastat tagasi: «Eesti oli eurovalimistel nende riikide seas, kus üldpildis toetati riigi valitsust, pooldati poliitika põhivoolu ja tõrjuti igas mõttes äärmusi. See on hea aluspõhi, mille pealt riigijuhid saavad võimaluse tegutseda hapravõitu majandusseisu tugevdamiseks.»

Toona võttis võidu veel peaministriparteina valitsenud Reformierakond ja ka Indrek Tarand hoidis üksikkandidaadina tugevat joont.

Tänavu toetati poliitika põhivoolu aga valitsuse vastu hääletades. Suurima saagi korjasid siinse poliitmaastiku kõige euromeelsemad jõud, ja olukorras, kus majanduskasvu tipp on ilmselt juba ületatud, peab praegune valitsus hakkama taga ajama seni tabamata struktuurset tasakaalu.

Muukeelne elanikkond jättis kas valimata või premeeris Keskerakonna siseopositsiooni ja juba riigikogu valimistel võimsa tulemuse teinud Reformierakond noppis üleüldise rahulolematuse viljad.

Euroopas laiemalt oli pilt kirju nagu alati. Euroskeptilistest jõududest tegid tugeva tulemuse nii Prantsuse kui Itaalia esijõud, ent näiteks Põhjamaades jäid need kohati alla ootuste. Taani euroskeptikud kaotasid viie aasta tagusest häältesaagist enam kui poole. Saksamaal ja Soomes särasid hoopis rohelised.

Et Euroopa asjad valijale jälle korda lähevad, näitas ka üleliiduline valimisaktiivsus, mis oli viimase paarikümne aasta suurim. Tõsi, mõnes riigis toimusid samal ajal ka kohalikud valimised, mis kindlasti tõi rohkem inimesi jaoskondadesse.

Meie ega teiste liikmesmaade sisepoliitilisi hõõrumisi need valimised muidugi ei lahenda. Eestlased andsid selle tarbeks oma hääle ju märtsikuus. Ometi on see otsene signaal peaministrierakonnale, mille toetus püsib oma ajaloolistes kantsides üksnes viimastel vapratel vene valijatel.

Väsitav maraton jõudis selleks korraks küll finišisse, ent juba 2021. aastal ootavad ees kohalikud valimised. Jah, sinna on veel aega, ent olukorras, kus Keskerakonna toetus on juba niigi ajalooliselt madal ja valitsuspartner EKRE toimetab moel, mis võimalikku tõusu ka ei panusta, on see ehk minimaalne aeg, et reitingu parandamiseks midagigi ette võtta.

Mihhail Kõlvart ja Yana Toom on Jüri Ratast viimastel valimistel vene häältega kandnud, kuid ühel hetkel aktiveerub ka nende ellujäämisinstinkt. Ja ilma vene häälteta on Keskerakond üksnes teistkümnelise toetusega keskmine jõud.

Euroopa pealinnades Brüsselis ja Strasbourgis peavad aga poliitperekonnad nüüd uusi liite looma ning Euroopa Komisjonile presidendi kinnitama. Kas liikmesriigid viimast ikka lubavad, pole veel põrmugi selge.