Tasulise kõrghariduse osakaal peaks suurenema

TÜ professor Raul Eamets. FOTO: Margus Ansu Foto: Margus Ansu

Kõrghariduse rahastus ei ole piisav. Alustavate teadlaste palgad jäävad praegu alla õpetajate palgale ja teaduses napib raha. Seda probleemi on päris palju juba teadvustatud ja oluline samm positiivses suunas oli erakondade lepe, et teaduse rahastamine tõstetakse ühe protsendini SKTst.

Haridusvisiooni konkurentsivõime töörühm seadis pikemas plaanis eesmärgiks kaks protsenti SKTst ehk samas suurusjärgus, nagu me toetame Eesti kaitsevõimet.

Paraku oleme praegu olukorras, kus koolieelne alusharidus on tasuline (lasteaia kohatasu) ja kõrgharidus on tasuta. Rahvastiku arengu ja perepoliitika seisukohast peaks olukord olema täpselt vastupidine ja kõrghariduses tuleks inimeste omavastutust hariduse omandamisel suurendada.

Tasuline haridus ei tähenda, et alati maksab hariduse omandamise eest inimene ise või mõni erasektori institutsioon. Hariduse omandamise võib kinni maksta ka riik. Sellisel juhul on võimalik, et teatavas osas jäetakse haridusasutustele vabadus valida, milliseid erialasid avada, ning teatavas osas määrab õpetatavad erialad riik, hüvitades neid erialasid õppivate üliõpilaste õppetasu või kehtestades sihtstipendiumid. Kirjeldatud skeem võimaldab säilitada kõrgkoolide autonoomia, kuid seab sisse riikliku tellimuse õppetasu riigipoolse maksmise kaudu.