Lisarahata kõrgharidus nõrkeb paari aastaga

Üliõpilaste meeleavaldus Stenbocki maja ees. Foto: Eero Vabamägi

Viimase aasta jooksul on ülikoolid üha sagedamini hakanud rääkima tasulise kõrghariduse laiendamise vajadusest. Tartu Ülikooli õppeprorektor Aune Valk selgitab intervjuus idee tausta ja analüüsib võimalikke ohte ja eeliseid.

Tasulise kõrghariduse üle on viimase aasta jooksul Postimehe veergudel üsna palju arutatud. Selle poolt on ülikoolide esindajad, vastu on olnud üliõpilased. Jääb mulje, et tegu on täielikult jah- või ei-küsimusega. Tegelikult maksab ka praegu osa üliõpilasi õppemaksu, kes need üliõpilased on?

Esiteks on see kindlasti liiga suur üldistus, et ülikoolide esindajad on kõik poolt ja üliõpilased vastu. Ülikoolid lihtsalt näevad kõrghariduse rahastuse probleeme kõige teravamalt ja püüavad leida konstruktiivseid lahendusi. Üliõpilased peavadki olema õppemaksu vastu, see on loogiline.

Ülikoolid on püüdnud riigile rahanappust selgitada mitu viimast aastat, aga tulutult. Sel aastal suurenes kõrghariduse rahastamine kolm protsenti. Samas on SKP kasv olnud viimastel aastatel umbes kaheksa protsenti aastas, Eesti keskmine palk on kasvanud umbes seitse protsenti aastas ja õpetajate palk viimase viie aastaga üle 50 protsendi ehk keskmiselt kümme protsenti aastas. Keskhariduse lõpetanute arv on saamas madalseisust üle ja hakanud vaikselt kasvama, see tähendab, et ka üliõpilaste arv võiks kasvada, kuid praegu on mitmed kõrgkoolid hakanud vastuvõttu hoopis vähendama. Nii olemegi olukorras, kus kõrghariduse rahastus jääb selgelt jalgu ja on suhtes SKPga vähenenud umbes 50 protsenti. Näiteks on kahes kolmandikus valdkondadest lektorite palk keskmiselt madalam kui õpetajatel.