Juhtkiri: hr Ratas, riigieelarve hädad ei ole ju ootamatud! (21)
25. mai 2019, 00:00
Sõnatantsu riigi eelarvestrateegia ümber võiks vaadata muigvel sui, itsitada eelarve «pea peale» ja uuesti jalgadele tagasi keeramise juttude üle, kui tegemist poleks otsustega, mis riigi majanduse käekäigu kaudu mõjutavad lõpuks meie kõigi elu.
Eriti veider on värskeima valitsuspartneri olukord, kes viimati kandis rasket vastutusekoormat Villu Reiljani juhtimise all. Saabusid enda arvates pidulauda, aga võta näpust. Merivähid ja beluugamari on ära söödud, šampanjaklaasid kummutatud. Võid tühja pudelit ja kaussi nuusutada. Kõhutäiteks tuleb hakata kartuleid praadima, ent sedagi pole ju enne teinud...
Võib-olla hakkab lõunamaist tüüpi kampaaniauljus asenduma eestiliku, protestantliku töömoraaliga? Võib-olla mitte? «Who knows, we will see, what happens,» nagu armastab öelda Donald Trump («kes teab, saame näha, mis juhtub»). Kogenumad koalitsioonipartnerid/konkurendid küllap muigavad, kui rahandusminister teatab, et müüri me idapiirile ei ehita. Võib-olla mõtlevad, et ministrikohtade jaotus kukkus päris kavalalt välja...
Jätkem aga siinkohal erakondlik poliitika ja mõru naljatamine ning rääkigem tõsimeeli idapiirist. Postimehe tähelepanelikele lugejatele ei ole riigipiiri ehitamise mitmekordne kallinemine mingi üllatus – võrreldes sellega, millise eelarve pakkus politsei- ja piirivalveamet välja 2015. aasta algul. Kirjutasime sellest mitut puhku, vast kõige ülevaatlikumalt ja selgemalt meie uuriva toimetuse praeguse juhi, toonase reporteri Oliver Kundi eelmise aasta veebruaris ilmunud loos «Kuidas riigipiiri ehitamise hinnast sai kümnendi valearvestus» (PM 6.02.2018).
Seina seest raha siiski ei tule. Juhtide asjatundmatus ennustab halba neile, kes püüavad teha hästi oma tööd, olgu siis kirurgi, torumehe või piirivalvurina.
Idapiiri (eelarve) loos on õigupoolest mitu-mitu õpetlikku iva, mis Eesti riigil ja üksiti meil kõigil n-ö avalikkusena tasuks meelde jätta. Meie vahvad politseinikud ja piirivalvajad on juba korduvalt rääkinud, et nemad oskasid ülesannet saades mõelda oma eriala teadmistest lähtudes, aga ei osanud aimata, mida kujutab endast ehitamine soodes ja rabades ja üldse kõikvõimalikel pinnastel, mis on (ikka veel veel ratifitseerimata) piirilepingu joonel. Samasse tehnilisse ritta kuuluvad ka küsimused, millised osad plaanist saaks ära jätta või teha/osta hiljem.
Kõige õpetlikum võiks aga olla meeldetuletus, et meil väikeses Eestis ei olegi piisavalt suurte taristu- ja/või tööstusprojektide elluviimise kogemust, süvateadmisi, asjatundjaid. Meenutagem kasvõi ebaõnnestunud plaani rajada tselluloositehas, mis vähemalt avalikkuse jaoks on päädinud mitte kuhugi viiva pahurdamisega selle üle, et meie «tagurlikud» inimesed, üllatus-üllatus, ei tahagi tööstust oma «tagaaeda».
Nii napib meil ka suuremahuliste avaliku sektori projektide kogemust, kui jätta kõrvale maanteede laiendamine ja õgvendamine. Ei ole juhte, sh poliitikuid, kes teaksid, millised karid on suurte ettevõtmiste teel, millised on ohumärgid ja kuidas neist mööda loovida. Võib-olla peaks meenutama ja õppust võtma sellest, kuidas Eesti majandusarengu jaoks edukat erastamist nõustasid need, kellel olid sakslaste Treuhandi maailmaajalooliste mõõtmetega ebaõnnestumise valusad vitsad saadud?
Mõistagi ei ole suurprojektide «ootamatu» ülekulu mingi Eestile eriomane probleem. Lihtsalt ühe käepärase näitena: meie läänenaabrite juures Stockholmis läks Karolinska instituudi uue haigla rajamine maksma enam kui neli korda rohkem, kui algul lubati – 14 miljardi krooni asemel üle 60 miljardi krooni. See oli ja on mõistagi suur skandaal rootslaste jaoks. Hiljutine uudis on aga see, et Läänemere-äärsete riikide juhtiv meditsiiniasutus peab kulude kokkuhoidmiseks koondama 550 töökohta.
Järeldus võiks olla, et päris seina seest raha siiski ei tule ja juhtide rumalus, asjatundmatus ning raiskamine ennustab halba neile, kes kogu südamest püüavad teha hästi oma tööd, olgu siis kirurgi, torumehe või piirivalvurina.
