FOTO: Urmas Nemvalts

Erakonnaseaduse muudatusega tahetakse anda riigieelarvest kindel summa parlamendierakonna loodud sihtasutusele, mis ei tohi teha otseselt valimiskampaaniat. Positiivne pool on deklareeritud soov seada piirid ühele iga parlamendis esindatud erakonna juurde asutatud sihtasutusele – allutada see samasugusele kontrollile nagu erakonnadki. Kas niisugune plaan välistab erakondadele nii tuttavad küünilised trikitamised?

Vaevalt küll, sest paha siga leiab ikka sobiva songermaa, ent keskendugem pigem sellele, mida kodanikena erakondadele antava raha eest saada tahaksime.

Maksumaksja andis sel aastal erakondadele viis ja pool miljonit eurot ehk enam kui 80 miljonit krooni. Eesti tegelikkuses kulutavad erakonnad maksumaksjalt saadud raha peaasjalikult reklaamiks ning võtavad selle jaoks veel võlgugi.

Kui erakondi maksumaksja raha eest üleval pidama hakati, arvasid idealistid, et nii mõnigi sent sellest kulub sisuliseks poliitikaks. Muidugi peame küsima, kuidas on lood ühiskondlik-poliitilise mõtte edendamise ja poliitikaid loovate mõttekodadega. Mitte liiga head, sest valimised on tõehetk. Halvimal juhul võib raha kulutamine vähese propagandistliku väärtusega konverentsidele (või, ütleme, moldaavlastega suhtlemisele) tähendada erakonnale parlamendist välja jäämist ja tulevase riigieelarve raha kaotamist, nagu juhtus viimati rohelistega (ja Rahvaliiduga).

Erakondlikele reklaamikampaaniatele pole maksumaksjal mõtet raha juurde anda. Samas on Eestis puudus poliitiliste küsimuste mitmetahulisest argumenteeritud arutelust. Kui erakondade juures oleks mõttekaldelt lähedasi, ent rahastamise ja käsuliini mõttes sõltumatuid mõttekodasid, sünniks loodetavasti kasu kõigile osalistele. See on üks argumentidest, miks võiksid praegused parlamendierakonnad loobuda osast neile riigieelarvest antud rahast oma erakondade sihtasutuste kasuks…

On ju ilmvõimatu, et mõni poliitik, olgu ta või sihtasutuse juhatuses, arvaks, et praegustes kitsastes oludes peaksid Eesti inimesed ühele ühiskonna grupile – poliitikutele – raha juurde andma! Olemasolevaga tuleb efektiivsemalt hakkama saada ning Eesti lähiajalugu veenab iga tähelepanelikku jälgijat selles, et kokkuhoiuvõimalusi on.

Põhimõtteliselt võiks aga erakonnad poliitika sisule rohkem tähelepanu pöörata küll, sest poliitikadokumendid kipuvad Eestis piinlikult sageli olema ametnike nägu.