Vadim Štepa: vene keel kui impeeriumijärgne ladina keel

Foto: Tushin Anton / Scanpix

Tänapäeva lääne tsivilisatsioonis on tavaks pidada üksikisiku õigusi tähtsamaks riigi huvidest. Isegi riiki ennast peetakse eelkõige inimeste õiguste kaitsmise vahendiks, mitte aga nende kohal kõrguvaks «asjaks iseeneses». Kuid nõukogudejärgse ruumi maades ei ole need tõdemused sugugi nii iseenesestmõistetavad, kirjutab poliitikavaatleja Vadim Štepa.

Juttu tuleb president Petro Porošenko viimastel võimupäevadel vastu võetud Ukraina keeleseadusest, mis kehtestas rea nõudeid, mis tunduvad olevat märksa rangemad kui teistes tänapäeva Euroopa riikides. Kogu riigi- ja ühiskondlik elu viiakse sisuliselt üle puhtalt ukraina keelele, isegi muukeelsed ajalehed peavad nüüdsest kohustuslikus korras andma välja sama tiraažiga riigikeelse versiooni. Seadus on juba pälvinud uueks presidendiks valitud Volodõmõr Zelenskõi kriitikat, kes märkis igati mõistlikult, et riigikeele kehtestamise juures tuleb inimestele jagada stiimuleid, mitte karistusi.