Päeva karikatuur 24.05.2019 

FOTO: Urmas Nemvalts

Loomulikult pole see inimväärne, aga vahel ei jää muud üle. Nii räägib Aa hooldekodu juhataja Janek Laidjärv ebainimlikust kartserist, kuhu mittealluvaid elanikke luku taha on pandud. Sama hästi võiks seda öelda aga kogu hooldekodu kohta. 

Toome täna lugejani Postimehe reportaaži Lüganuse vallast, kohe Tallinna-Narva maantee kõrval asuvast Aa külast, mis näitab, kuivõrd närustes oludes peab osa eakaid ja invaliide oma elupäevi veetma. Painama jääbki küsimus, kas tõesti teisiti ei saa.

Aa hooldekodu elanikkonna moodustavad inimesed, kes on jäänud elu hammasrataste vahele. Neil pole kedagi peale kohaliku omavalitsuse. Ja kui on, viivad lähedased nad sealt kiiresti minema. Hooldekodu endine raamatupidaja Tiina Samm räägib, kui õudne elu seal on, ent juhataja Laidjärve hinnangul on naine peast veidi soe. Nagu teisedki endised töötajad ja ka kõik hooldekodu elanikud.

See on koht, mida on käinud kontrollimas õiguskantsler, politsei, sotsiaalkindlustusamet ja teisedki asutused. Viimase õiguskantsleri ettekirjutuse sai hooldekodu veel hiljuti. Mureks pole üksnes hooldekodu väsinud olek, vaid riknenud toit, tingud ja täid ning kompleksi ruume täitev lehk. See on kõige enam menetletud hooldekodu Eestis ja sealt on põgenenud mitukümmend inimest – osa jäljetult. Paljusid, kes sinna oma elu viimase päeva on jätnud, jääb mälestama valge rist heinakasvanud põllul. «Isetekkelisel» kalmistul, mille vald omaenda üllatuseks paari aasta eest avastas, on viimane rist ilmselt viie aasta tagusest ajast.

Kogu olustik paneb Postimehe ajakirjanikku ja fotograafi meenutama Hollywoodi kassahitti suletud saarest, Shutter Islandist, kust pääsu pole kuhugi. See omadus on olnud Aa hooldekodu puhul ka eelis, sest mõisakompleks asub suurematest asulatest kaugel. Viina järele on raske minna, ütleb Laidjärv.

Sealne elanikkond pole üksnes läbilõige ühiskonnast, vaid valim sellest osast, kes endaga enam ise hakkama ei saa. Ent ka neid inimesi ei saa lihtsalt Virumaale metsa, silma alt ära saata.

Kindlasti ei ole elu hooldekodus lihtne kellegi jaoks. Sealne elanikkond pole üksnes läbilõige ühiskonnast, vaid valim sellest osast, kes endaga enam ise hakkama ei saa. Ent ka neid inimesi ei saa lihtsalt Virumaale metsa, silma alt ära saata. Praegu on hooldekodus elanikke enam kui 130.

Paraku pole toimivaid lahendusi varnast võtta. Alles mõne nädala eest kirjutasime, kuidas riigi plaan sulgeda suured hooldekodud ja nende elanikud tagasi ühiskonda tuua on saanud sellesama ühiskonna terava vastuseisu osaliseks. Endiseid elanikke kortermajadesse ümberasustav ettevõte Hoolekandeteenused on mäletatavasti läinud osa ühistutega päris nugade peale.

Hooldekodu elanikud pole vangid, ent nagu näitavad mõlemad lood, on neil eluga raskusi nii teiste seas kui ka möödunud riigikordadest pärinevates asutustes. Oma vanglad oleme, muide, suutnud korda teha. Detsembris alustas Rae vallas tööd uus Tallinna vangla. Suleti amortiseerunud Magasini tänava vanglahooned ning Maardus asuv avavangla. Ka Viru ja Tartu vangla on sel sajandil ehitatud.

Inimese väärikus on tagatud meie vabariigi sünnidokumendiga. Näitame teile tänase looga, et mõni samm on veel selles suunas astuda.