Karmo Tüür: Venemaa koht Euroopa klubis

Moskva. Foto: Konstantin Sednev

Kujutage ette üht klubi, millel on paar väga lihtsat reeglit. Et rusikatega asju ei aeta ja üksteise tagant ei varastata, kirjutab kolumnist Karmo Tüür.

Et kõike seda korraldada, kontrollida ja arusaamatusi lahendada, on vaja palgata mõned asjaajajad, ning selle jaoks tuleb liikmemaksu maksta. Ja et saaks aru, miks seesugust klubi vaja on – võiks ju niisama üksteisega viisakad olla –, siis seletuseks, et klubi loodi pärast viimatist suurt löömingut, kus üksteise näod armetult veriseks klohmiti.

Nüüd aga on üks klubi liige otsustanud, et reeglid on nõrkadele. Rusikatega võib vehkida küll ja võõrast vara virutada kah. Kui nüüd ülejäänud klubi vagural moel teatab, et nii ikkagi ei tehta, siis keeldub kraakleja liikmemaksu maksmast ja jääb põlglikult, käed rinnal risti, ootama: «Küll te veel põlvili roomate, et ma klubisse jääks ja teile pappi pritsiks.»