Ene-Margit Tiit: emakeeles peab saama väljendada ka kõige keerulisemaid mõttekäike

Ene-Margit Tiit. Foto: Kristjan Teedema

Eesti keel on ja peab jääma keeleks, milles saab väljendada ka kõige komplitseeritumaid teaduslikke mõttekäike ja tundeelamusi, kirjutab statistik Ene-Margit Tiit. 

Tartu ülikooli külastas nõukogude ajal nimekas matemaatikaprofessor Moskvast, kellele ma tegin väikese ekskursiooni ülikooli raamatukogus. Entsüklopeediate avariiuli juures näitasin talle köiteid ja ütlesin, et need on olemas igas viiendas eesti peres (ENE trükiarv ulatus toona üle 100 000). Professor heitis pilgu raamatutele ja lausus: «Ahah, te olete selle ära tõlkinud.» «See» oli muidugi Nõukogude entsüklopeedia. Ma pole kindel, kas ta jäi uskuma, kui talle ütlesin, et teos on Eesti teadlaste loodud originaal, ja mitte esimene, vaid teine eesti originaalentsüklopeedia (kolmas ja neljas polnud siis veel ilmunud).

Külas käisid ka sõbrad Kiievist. Jutt oli ülikoolis õpetamise keelest. «Meie (st Kiievi ülikool) otsustasime, et ülikoolis on mõistlik õpetada vene keeles. Siis on meie noortele kõik teed lahti,» kinnitasid ukrainlased. Kui meie, tartlased teatasime, et meie peame eesti üliõpilastele loenguid eesti keeles ja vene keelt kasutame ainult vene tudengite õpetamiseks, järgnes küsimus: kuidas on see võimalik, õppekirjandus on ju kõik vene keeles. See, et meie olime ise põhilised õpikud ja õppevahendid eesti keeles kirjutanud (mitte tõlkinud), oli kolleegidele üllatav. «Aga ajakirjade artiklite põhjal loodavaid erikursuseid tuleb ikka vene keeles lugeda,» arvati, «teie keeles pole ju olemas teadusajakirju ja kõiki vajalikke termineid.» Teadusajakirjade suhtes oli külalistel loomulikult õigus, kuid rahvusvahelise teadusajakirjanduse kasutamine oli (matemaatikutel) võimalik ja erialase oskussõnavara täiendamine kuulus tavategevuste hulka. Meie ei olnud omaks võtnud keelevaesuse hoiakut.