Eesti sõdurid lõunarindel kaevikus.

FOTO: Rahvusarhiiv

24. mail 1919 pääsesid Eesti väed lõunarindel – esiotsa selle idatiival – liikuma ja jõudsid juba järgmisel päeval Pihkvani. Sel pöördelisel sündmusel, mis Vabadussõja lõplikult Eesti piiridest ja piiridelt välja kandis, oli oma eellugu.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele

Olles aprillis järjekordselt tagasi löödud, ei matnud Punaarmee juhatus maha lootust Eesti siiski vallutada. Venemaal käis kodusõda ja punaväel oli rindeid palju, kuid Eesti vastu võidi siiski tuua vähemalt nii palju jõude, et olla ülekaalus ja omada ka reserve. Eestil seevastu reserve peaaegu polnud ja pikk rindel viibimine hakkas meeste psüühikat muserdama. Näis, et Punaarmeed võib lüüa lõpmatult, kuid ta tuleb jälle ja jälle. Mai esimesel poolel tungis punavägi (peaasjalikult 11. kütidiviis) taas peale ja jõudis 16. maiks juba kolmandat korda Võru alla, täpsemalt Uue-Saaluseni, kust jääb Võruni vaid kümmekond kilomeetrit.

Kuid see oli ka kõik, sest nüüd pöördus Punaarmee juhatuse tähelepanu mujale. 13. mail oli Vene valgete Põhjakorpus (hilisem Loodearmee) alustanud pealetungi Petrogradile, mis kulges edukalt. Punavägi peatas rünnaku Võru all ja hakkas vägesid Petrogradi ja Narva vahele viima. Samal ajal aktiviseerusid Karjalas soomlased ja Kuramaal jätkas pealetungi Landeswehr.