Juhtkiri: kas elu maal on võimalik?

Postkast. Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Poliitikute kuitahes kenad jutud regionaalpoliitikast ja palavast armastusest maaelu vastu mõjuvad lääge eneseupitamisena neile, kes iga päev näevad siit, sealt ja kolmandast kohast nagisevat asjakorraldust.

Eesti on olnud ja on endiselt tõeline lehelugejate maa, kui võrdleme oma tellijate arvu kasvõi meist palju suuremate rahvaste lehtedega. Loomulikult on sel lehelugemise kombel kultuuriline ja ühiskondlik tähtsus. Paberlehtedel on ikka veel palju sisulisi eeliseid võrreldes veebiga. Ja mis kõige olulisem, meie Eesti inimesed tahavad lehti lugeda. Kui see vaid igasse maanurka kohale jõuaks.

Nii meil, Postimehe tegijatel, kui teil, meie headel lugejatel, on täiesti loomulik ootus, et iga tellija saaks hommikukohvi rüübates lugeda värsket lehte. Selleks et see oleks nõnda nii maal kui ka linnas, on meil Eestis mõeldud universaalne postiteenus, mida korraldab Eesti Post. Just maapiirkondade kojukande tarbeks makstakse riigieelarvest ka Eesti Postile dotatsiooni – kas see on liiga väike või mitte, sellest allpool.

Ometi ei ole see teenus kaugeltki niisugune, nagu meie – lehelugejad ja -tegijad – ühiselt ootame. Vähe sellest, et maainimese võimalus alustada päeva lehelugemisega on praegu pigem õnneasi (kas satud elama postiringi alguses) kui reegel... saame ka ülemäära palju kaebusi selle kohta, et leht on jõudnud kohale alles järgmisel päeval.

Tihti helistavad tellijad ka toimetusse ajakirjanikele ja kurdavad tulemata jäänud posti üle. Seepärast otsustasime veeta mõne päeva koos postikulleritega, et saada teada, milline on nende töö ning miks ei jõua meie hoole ja armastusega tehtud leht igal pool maainimesteni mõistlikul ajal. Lugege kindlasti.

Näete tänase lehe loost küllap üllatusega, et see väikese palga eest tehtav töö ei ole üldsegi niisama lihtne, vaid nõuab pingutust, ja väga varane ärkamine pole selle ainus eripära. Lisaks veel vastutus täpse arvepidamise eest mitmes mõttes. Suur muutus, mis on toimunud kõigest viimase nelja aasta jooksul, on seegi, et enamik töötajaid ei liigu enam ringi jalgsi või jalgrattaga, vaid hoopis autoga. Kusjuures need motoriseeritud postiringid on üllatavalt pikad – keskmiselt umbes 100 kilomeetrit. Lihttööst on saanud omamoodi spetsialistitöö.

Kõik see on huvitav, aga kahjuks tuleb välja, et lehelugejad ja -tegijad on jäänud üpris üksi oma tahtmises, et post jõuaks inimestele kätte võimalikult varasel tunnil. Võib-olla pole tõesti väga hullu, kui kataloogist tellitud pakk või isegi ametlik kiri jõuab (maa)inimeseni päeva või paari pikkuse hilinemisega, aga ajalehega on teine lugu.

Postimehe ega selle juhtkirja ülesanne pole Eesti Posti, Eesti poliitikute ja ametnike eest välja mõelda, kuidas täpselt täita kohustust meie maainimeste ees. Täitma seda aga peab. Eriti juhul, kui poliitikutel on tõepoolest sügaval südames armastus maaelu, emakeelse kirjasõna edenemise jmt ilusa vastu. Meie saame öelda ja põhjendada, milleks seda vaja on.

Kas riiklik dotatsioon posti kojukandele maapiirkondades on liiga väike või kas selle tõstmine on ainus lahendus, et maainimesed saaksid korralikku postiteenust? Midagi väga geniaalset kahjuks ministeeriumitest siiani kuulda pole olnud, ent head lahendust on Eestile hädasti vaja.

Nagu öeldud, vahel on huvitav teada saada, miks asjad on kehvasti, ent põhjendused ja vabandused üksinda ei tee olukorda paremaks.