Hendrik Alla

FOTO: TAIRO LUTTER/PM/SCANPIX BALTICS

Kuidas tunneb end lahinguväljal sõdur, kes teab, et tema varustuse on tootnud vähempakkumise võitja? Umbes samamoodi nagu jalgrattur, kes peaks olema tänulik tema ohutuse nimel raudteeülekäigu ette seatud torutõkete eest.

See tõkkelabürint on sündinud kahe ressursi – raha ja ajude – maksimaalse kokkuhoiu tagajärjel. Kuna puudub seadus, mis keelaks ülekäiku sadulas ületada, on kuidagi vaja sundida rattur jalastuma. Selgitan, miks praegune lahendus annab just vastupidise tulemuse. Kohas, kus kergliikleja peaks pöörama tähelepanu rongile, on kunstlik tõke, mis kogu tema tähelepanu endale tõmbab.

Torulabürint kavandati nii kitsas ja järsk, et sealt läbisõit oleks võimalikult keeruline. Samas peab hädapärast läbi mahtuma lapsevankri või ratastooliga. Paraku on toruslaalomit lihtsam läbida sõites, kui ratast käe kõrval lükates, sest viimasel juhul on inimene ja ratas kõrvuti ning see võtab topeltruumi.

Nagu kogu Tallinna kergliikluse planeerimises on ka raudteeülekäikude puhul võetud eelduseks, et rattaga sõidavad ainult noored, terved ja tugevad inimesed sportimise eesmärgil. Selle lahenduse juures on täielikult arvestamata jäetud näiteks tavalisest pikema teljevahega, mahukate küljekottidega või järelkäruga jalgrattad. Omaette probleemid jalastumisega on veel täiskasvanute kolmerattalise ja lapsetooliga meesteratta puhul.

Sõltumata sellest, mida näitab Jüri Aarma hukkumise asjaolude uurimine, on selline šikaan pigem õnnetust soodustav kui ära hoidev meede.

Omaette küünilisuse tipp on Põhja prefektuuri avariigrupi välijuhi Tanel Pajumaa (ja teiste temasuguste ametnike) välja öeldud mõte, et «ei tasu jalgratturil iga hinna eest liikluses oma eesõigust taga ajada, kuna tegemist on reeglina vähem kaitstud liiklejaga, kes saab õnnetuses alati raskemalt kannatada». Sisuliselt öeldakse siin, et Eesti on riik, kus mõned kodanikud peaksid ise loobuma oma seaduslikest õigustest, sest nad on nõrgemad. Tüüpiline ohvri süüdistamine. Jälk.

Lahtiütluse korras. Tean, millest räägin, sest ületan Veerenni ülekäiku rattaga iga päev kaks korda ja tegin seda ka saatuslikul teisipäeval 20 minutit enne Aarmat.