Eile juhtus Tallinnas Veerenni raudteeületuskohal traagiline õnnetus. Kes Veerenni ületuskohast iga päev üle kõnnivad, selle läheduses elavad või töötavad, teavad rääkida, et tegemist on väga ohtliku kohaga. Kes ei usu, võib ise kohale minna ja veenduda. See on kurv, kus nähtavus mõlemas suunas on umbkaudu 150 meetrit. Inimesi lähenevast rongist teavitavat signaalfoori pole Veerennis enam 2015. aastast. Selle eemaldamise põhjus on autode ülesõidu sulgemine, jalakäijatele jäid vaid punased piirded.
Luite Selts võitles enne 2015. aastat raudteeülesõidu säilitamise nimel. Asumiseltsi liikmed kohtusid nii Tallinna linnavalitsuse kui ka Eesti Raudtee esindajatega ja pakkusid, et kui ülesõit suletakse ja muudetakse ülekäiguks, tuleks signaal ja hoiatustuled ikkagi paigaldada. Seda ei tehtud.
Uued rongid sõidavad vaikselt, neid on palju raskem kuulda kui vanu, eriti eakamatel inimestel. Paratamatult tekib küsimus, mitut laipa on vaja, et ohtlike ülekäikudega midagi ette võetaks. Eile hukkus raudteeületuskohal avalikkusele tuntud inimene ja sellepärast räägitakse neist jälle rohkem. Ja ehk pärast seda võetaksegi midagi ruttu ette? Kuid kas selleks on tõesti vaja kuulsuse surma? Eriti kui kohalikud inimesed on Veerenni ülekäigu kohta teinud tehnilise järelevalve ametile märkusi juba enne surmaga lõppenud õnnetust.
Eesti Raudtee pressiesindaja sõnul on ülekäikudele tehtud ohutusanalüüse ja Tallinnas kindlaks tehtud üheksa ohtlikku kohta. Nende jaoks on hange välja kuulutatud ja tulevikus paigaldatakse ületuskohtadesse jalakäijatele mõeldud valgusfoorid. Esimesena peaks sellise saama just Veerenni ülekäik. Eesti Raudtee avaldab lootust, et kui hanget ei vaidlustata, on loodetavasti selle aasta lõpuks või järgmise alguseks Veerenni ülekäigu juures tõepoolest foor olemas.