:format(webp)/nginx/o/2018/08/01/11147105t1h7899.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/05/21/12188257t1h76df.jpg)
Telesarja «Troonide mäng» viimane hooaeg valmistas samasuguse pettumuse, nagu on teinud seda troonide mäng Eesti päriselus.
Martin Laine: kui trooni haarab pettumus (2)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mäletan selgelt, kuidas vähkresin voodis unetult, traumeerituna, pea täis segaseid ja vihaseid mõtteid, justkui kaotanud kõige ebaõiglasemal viisil lähedase. Oli parasjagu 2013. aasta juuni ning olin läbi teleekraani äsja tunnistajaks kurikuulsa verise pulma sündmustele. Ükski teine fiktiivne narratiiv pole suutnud minus selliseid emotsioone esile kutsuda.
Kuid minu piinad polnud sellega sugugi lõppenud: kui vähegi suutsin vaimselt tagasi jalgadele tõusta... lõi see sari mind järjekordselt pikali. Boonusena sülitas maaslamajale näkkugi.
Selles valguses oli «Troonide mängu» jälgimine läbi kaheksa aasta omajagu masohhistlik ja haiglaslik tegevus.
Kuid selle kõige talumisel oli kolm olulist eeldust: läbivalt vapustav teostus (režii, näitlejatöö, eriefektid, mastaap ja eelarve); fantaasiarikka maailma kohta uskumatult realistlik, halastamatu ja nüansirohke stsenaarium ning õhinat tekitav saabuva lahenduse ootus.
Sarja vaatajad kannatasid ja kannatasid, lootuses, et peagi saabub indulgents. Et kõik läbielatud kannatused saavad lõpuks lunastatud. Kuid paraku... kaks viimast alustala sellest kolmeosalisest võrrandist ei pidanud vastu ja purunesid aina kerkinud raskuse all.
Paralleelid ühiskonnas toimuvaga on hämmastavalt ilmsed.
Viimane hooaeg kinnitas, et tegemist on kõigest telesarjaga, mitte enam ülivõrdes kirjeldatud ülemaailmse fenomeniga. Vaikselt ja piinarikkalt aeglasest põlevast küünlast sai lärmav, silmipimestav ja samas külmaks jättev saluut.
Geniaalsed karakterid muutusid järsku äratundmatuseni rumalaks, tehes järjepidevalt naiivseid ja arusaamatuid otsuseid. Mis kõige hullem, need otsused kaotasid ka kaalu, sest varem tasustati lollust selles halastamatus reaalsuses kiire hukuga. Maailm oli justkui äraspidine. Peategelased olid nüüd müstiliselt privilegeeritud – neid ei murdnud enam ükski takistus, olgu võimatuna näiv logistika või võitmatuna näivad pahalased.
Panused kadusid. Hämming tekkis. Kogetud piinad jäidki paljuski lunastuseta.
Paralleelid ühiskonnas toimuvaga on hämmastavalt ilmsed. Vähemalt midagigi jäi selle sarja juures üdini realistlikuks – pettumus.
Paraku kahtlustan, et ka päriselu troonide mängus jääb lunastus saabumata, kui see halastamatu show peaks kunagi lõpu leidma.