Nagu kirjutame tänases lehes, lubas parempopulistlikusse Austria Vabadusparteisse kuuluv asekantsler Heinz-Christian Strache Vene raha eest poliitilisi teeneid. Täpsemalt puudutas see Austria suurima tabloidi ostmist Kremli sugemetega raha eest ning seekaudu partei jaoks soodsama meediapildi loomist. Vastutasuks võimalus sekkuda Austria ellu juba uue omaniku huvidest lähtuvalt.
Nüüd on valitsus lõhki ja sügisel toimuvad erakorralised valimised. Liidukantsler Sebastian Kurzi plaan Vabaduspartei valitsusse tuua ja seekaudu taltsutada ei õnnestunud.
Viimase meetodi õigustajate musternäide ehk Põlissoomlaste kaasamine Soome valitsusse on muide Austrias juba ammu läbi mängitud. Vabaduspartei radikaalsem ja mõõdukam osa läksid lahku eelmise kümnendi alguses, kui erakond viimati valitsuskoalitsiooni kuulus. Teadupärast juhtus sama ka Põlissoomlastega, mille käremeelsem osa tegi hiljutistel parlamendivalimistel tugeva tulemuse.
Kuigi võib öelda, et Austria sisepoliitika omapäraks on alati olnud tõsiasi, et poliitmaastiku kese asubki üsna paremal, asetub praegu toimuv konteksti, millel pole tingimata pistmist alpiriigi poliitilise kultuuri erijoontega.
Nimelt on seesama Vene raha olnud vastupandamatu veel mõnele Euroopa poliitilisele jõule. Selleks pole isegi olnud tarvis olla ei euroskeptik ega kuuluda spektri äärealale. Juba eelmisel kümnendil võlus gaasiraha Saksamaa ekskantslerit Gerhard Schröderit, kes juhib siiani gaasijuhet Nord Stream haldava ettevõtte nõukogu. Niisamuti on teada Itaalia endise peaministri Silvio Berlusconi sõprussuhe Vladimir Putiniga.
Venemaa võimalus Euroopa poliitikuid ja ärimehi korrumpeerida on osutunud puhtsõjalisest tunduvalt suuremaks ohuks.