Peaminister Jüri Ratas.

FOTO: Peeter Lilleväli/Põhjarannik

Oht sõnavabadusele?

See on olemas, kuid mitte seal, kust seda otsitakse. Ajakirjandust Eestis ei kammitse mitte tsensuur, vaid enesetsensuur. Mitte oma ideoloogia pealesurumine, vaid selle puudumine. Ajakirjandusvabadust ohustab ideetu kaasaujumine peavooluga.

1960. aastatel kirjutas Loomingus nõukogude kirjanik Vladimir Beekman: meie kirjanikel on vabadus kirjutada mida igane, aga kui keegi veel tänapäeval kahtleb kommunismi ehitamise vajaduses, siis no andke andeks...

See tähendas, et säärane kahtleja tuleb kutsetöölt kõrvaldada ja vangistada. Olin sellistega 60ndail koos vangilaagris. Näiteks vene kirjanike Danieli ja Sinjavskiga, lätlaste Skujenieksi ja Kalniņšiga jpt. Enamik kirjanikke oma mõtteid ja sulge nii kaugele minna ei lasknud.

Sellest kirjutama ärgitas mind Mihkel Muti üleskutse 2. mai Postimehes. Olin vangis aastail 1961–1967 sõjatribunali süüdistusel viie vintpüssi ja ühe püstoli varjamise ning päeviku pidamise eest.

Päeviku eest sain kuus aastat, relvade eest vaid ühe aasta ning seegi arvati kuue aasta sisse. Sõjaajast pärit relvad ei ärritanud kohtunikke ega ülekuulajat. «Nu oleks tapnud meist ühe, nu ka kaks, oleks ise kuuli saanud, aga vot see kirjutamine – see on mürk,» ütles KGB major Trempi.

Seega hindas nõukogude võim hämmastavalt kõrgelt sõna- ja mõttevabadust. Aga tuntud teisitimõtleja Aleksandr Solženitsõn lisas: nõukogude võim kardab suurt kirjanikku, kuid ta ei tule toime väikeste kirjaniketa. Jumal hoidku Eestit viimaste eest.

Valdur Raudvassar, Võru

Kiri peaministrile

Tere, Jüri!

Ma kirjutan sulle esimest korda. Ma olen tavaline Kagu-Eesti inimene, kelle kohta Tallinna poliitikud arvavad, et neil on kõik halvasti. Kaugel sellest. Mul on peaaegu kõik hästi. Mu lapsed on juba oma elu peal ja saavad hästi hakkama. Mul on viis lapselast, kes kasvavad jõudsasti. Mu tervis on just nii hea, et saan käia poole kohaga tööl. Teenin parasjagu raha, et osta raamatuid, käia kinos, teatris ja kontserdil. Mul on peaaegu kõik hästi. Ainuke halb asi on minu valitsus. Ja kõige halvem on peaminister, kes laseb kõigel sellel juhtuda.

Hea Jüri, kuhu sa oled kadunud? Kas sinuga on tehtud nagu 1991. aastal Moskvas Gorbatšoviga, kes oli riigipöörde ajal koduarestis? Miks muidu oled ja vait ja lased sellistel meestel üle riigi pröögata?

Ma ei ole küll olnud sinu valija, aga oled olnud mulle sümpaatne. Viimasel kahel aastal ei olnud elul häda midagi. Kas elu just parem oli, aga halvemaks ka ei läinud. Kõik inimesed vaatasid sulle alt üles ja kiitsid peaministri lastetuba. Nii viisakat poliitikut ei olnud ammu nähtud.

Aga nüüd on päris põrgu lahti. Nagu raadio või televiisori lahti teed, on seal vähemalt üks vihane mees, kes sõimab valimatult kõiki. Ja kasutab seejuures valimatuid sõnu. Kõige krooniks on telekas all kiri, et see inimene on peaministri ülesannetes. Kas see tähendab, et sina, Jüri, oled andnud talle käsu niimoodi rääkida? Kui nii, siis mina küll sellist peaministrit ei taha. Sa ütlesid, et oled kõikide inimeste peaminister. Ma usun, et Eestimaal on selliseid inimesi veel, kes ei taha endale sellist peaministrit. Ammugi sellist peaministri ülesannete täitjat.

Sellepärast, hea Jüri, ei jää sul üle muud, kui võtta julgus kokku ja peidust välja tulla. Tõmbad kõrvad ligi pead ja lähed Kaja juurde ning räägite asjad selgeks. See ei ole häbiasi, kui inimene oma vigu tunnistab. Palju hullem on see, kui inimene raiub ühtviisi, et ei vabanda mingil juhul. Kaua sina, Jüri, jõuad teiste eest vabandada.Vabanda nüüd enda eest ja saada see armetu valitsus laiali. Rahvas mõistab sind ja annab sulle selle viimased kaks kuud andeks. Mina annan sulle juba ette andeks ja soovin sulle jõudu õige sammu astumiseks ning edu järgmises valitsuses.

Ole terve, Jüri!

Ene Säinast, Võrumaa