N, 8.12.2022

Andres Herkel: Venemaale ei antud ENPAs hääleõigust tagasi

Andres Herkel
, kolumnist
Andres Herkel: Venemaale ei antud ENPAs hääleõigust tagasi
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 4
Venemaa president Vladimir Putin ja Euroopa Nõukogu peasekretär Thorbjörn Jagland (paremal) 2018. aasta juunis.
Venemaa president Vladimir Putin ja Euroopa Nõukogu peasekretär Thorbjörn Jagland (paremal) 2018. aasta juunis. Foto: ALEXEI DRUZHININ / AFP

Katsed Venemaa ENPAsse tagasi tuua algasid praktiliselt kohe, kui ta oli sealt lahkunud. Politico uudis, et Moskva hääleõigus taastatakse, ei vasta aga otseselt tõele, kirjutab kolumnist Andres Herkel.

Eelmisel reedel levis Politico vahendusel uudis, et Venemaa hääleõigus Euroopa Nõukogu Parlamentaarses Assamblees taastatakse. Nädalavahetusel toimunud Lennart Meri konverentsil panid samale teemale hagu alla kaitseminister Jüri Luik ja ekspresident Toomas Hendrik Ilves. Ilves soovitas Eestil Euroopa Nõukogust lahkuda.

Püüan selgitada, mis läks Politico artiklis valesti, milline on Venemaa hääleõiguse võimaliku taastamise protseduur ja selle ümber keevad kired ning mis võib Strasbourgis enne suurt suve juhtuda.

Kõigepealt: Venemaa on Euroopa Nõukogu täieõiguslik liige ja osaleb kõigis selle üksustes, välja arvatud Parlamentaarne Assamblee (ENPA). Seal võeti Venemaalt hääleõigus pärast Krimmi annekteerimist 2014. aastal, seda ei ole taastatud ja seda ei saa taastada keegi peale ENPA enda. Politico artikli pealkiri «Euroopa Nõukogu taastab Venemaa hääleõiguse» on eksitav ja vale. Seejuures pole Venemaa ise juba aastaid, ilmselt uusi sanktsioone peljates, ENPA-le delegatsiooni kinnitamiseks esitanudki.

Politico artikli pealkiri «Euroopa Nõukogu taastab Venemaa hääleõiguse» on eksitav ja vale. Seejuures pole Venemaa ise juba aastaid, ilmselt uusi sanktsioone peljates, ENPA-le delegatsiooni kinnitamiseks esitanudki.

Tõsi on see, et Ministrite Komitee võttis eelmisel nädalal vastu seisukoha, millega kõik liikmesriigid ei nõustunud. Mingil juhul ei saa Ministrite Nõukogu ENPA eest otsust teha. Parlamentaarne töökorraldus on vastupidine ja ka Euroopa Nõukogus on tavaks, et hoopis Assamblee jagab Ministrite Nõukogule tegevusjuhiseid ehk rekommendatsioone.

Ideaalist on ENPA siiski kaugel nagu kuu päikesest. Siin on tegemist pideva lahinguväljaga, autoritaarsete ja idealistlik-demokraatlike huvide laupkokkupõrkega. Eelmisel aastal oli ENPA pärast piinarikast sisekaemust sunnitud avaldama raporti, mis tõi välja otsese poliitilise korruptsiooni ja häälteostmise juhtumid (raha käis läbi Danske Panga, vahele jäid Itaalia, Belgia, Saksamaa parlamendiliikmeid.)

Katsed Venemaa ENPAsse tagasi tuua algasid praktiliselt kohe, kui ta oli sealt lahkunud. Erinevatel põhjustel on selle kulminatsioon seni edasi lükkunud. Teema loodeti saali tuua selle aasta jaanuariks, ent kuna Venemaa oli just saanud hakkama järjekordse pahateoga Kertši väinal, kukkus see ajastus läbi.

Kogu selle tralli juures on Venemaa kasutanud survemeetmeid. Esiteks on loobutud Euroopa Nõukogu liikmemaksu maksmisest. See on seitse protsenti kogu organisatsiooni eelarvest. Venemaa maksmata arve on juba üle 60 miljoni euro. See omakorda on pannud nihelema peasekretär Thorbjörn Jaglandi ja kogu ametnikkonna, keda kärped võivad puudutada. Ja see on intriigi kõige piinlikum aspekt. Väärtuste vahetamist raha vastu eitatakse kramplikult, aga mida suurem see kramp on, seda selgem on tunnetus, et kõik pole kaugeltki korras.

Venemaa maksmata arve on juba üle 60 miljoni euro. See omakorda on pannud nihelema peasekretär Thorbjörn Jaglandi ja kogu ametnikkonna, keda kärped võivad puudutada. Ja see on intriigi kõige piinlikum aspekt.

Teiseks väidab Venemaa, et koos hääleõigusega on võetud neilt võimalus osaleda uue peasekretäri valimisel, mis toimub ENPA suvesessioonil juuni lõpus. Nende osaluseta polevat valimine legitiimne. Selle loogika elemente sisaldab ka Ministrite Komitee dokument, mis ütleb, et kõik liikmesriigid peavad saama võrdselt osaleda nii Ministrite Komitees kui ka Assamblees. ENPA kodukord näeb ette sanktsioonid, mis aga kõrvaldatakse niipea, kui riik asub endale võetud kohustusi täitma. Seda ei ole Venemaa teinud.

Minu arvates pole meil põhjust uskuda, et Venemaa ka tegelikult tahab Euroopa Nõukogust lahkuda. See tähendaks loobumist luurajatega täidetud saatkonnast Strasbourgis ning võimalusest olla kohal seal, kus saab töödelda Euroopa parlamendipoliitikuid ja diplomaate.

Selleks, et ENPAs uus Venemaa hääletus toimuks, peab riigiduuma seda taotlema ja esitama delegatsiooni koosseisu. Võla tasumine on tingimus sedavõrd, kuivõrd volituste peatamine on võimalik ka rahalise kohustuse täitmata jätmise korral. Kuid olgem ausad – raha oodatakse Strasbourgis vist rohkem kui pööret inimõiguste järgimises. Kui nii läheb, siis võib uue Eesti delegatsiooni esimeseks ülesandeks kujuneda jaanipäeva hommikul just see hääletus. Volituste kinnitamiseks on vaja kahekolmandikulist häälteenamust.

Võla tasumine on tingimus sedavõrd, kuivõrd volituste peatamine on võimalik ka rahalise kohustuse täitmata jätmise korral. Kuid olgem ausad – raha oodatakse Strasbourgis vist rohkem kui pööret inimõiguste järgimises.

Teoreetiliselt saab volitused kinnitada ka plenaaristungi aseaine ehk juba 24. mail toimuv alaline komitee, kus osalevad vaid delegatsioonide juhid. Minu kogemuse järgi lõhnaks selline käik halva tava, et mitte öelda vandenõu järele. Muide, Eesti uus riigikogu on olnud uimane, jättes uue delegatsiooni moodustamise (eeldatav juht Maria Juferova-Skuratovski) alles 30. maile.

Politico artikkel teeb Euroopa Nõukogu finlandiseerimise peasüüdlaseks Saksamaa ja Prantsusmaa. Kuni eelmise nädala reedeni oli eesistujariik siiski Soome, kes tegi kogu eeltöö ära. Ka Ministrite Komitee kohtumine oli Helsingis.

Muide, vahetult enne möödunud aasta jõule kohtus riigikogu toonane väliskomisjon naaberriigi välisministriga. Soome oli just Euroopa Nõukogu eesistumise üle võtnud, see teema pakkus huvi ja tekkis võimalus esitada Eesti vaade. Soovitasin mõelda kiirelt eelarvekärpele ja mitte tegeleda Venemaa tagasilunimisega. Nüüd tuleb tunnistada, et jätkates Soome välispoliitika ammuseid traditsioone on Timo Soini täpselt vastupidi talitanud.

Märksõnad
Tagasi üles