Indrek Lepik: eeskujude kriis

Indrek Lepik. Foto: Konstantin Sednev

«Noored on eakate surve all. Neid kasvatavad homo sovieticus’test baabuškad – naised, kel on vaid üks suur isa, riik.» Sellise tõdemuseni jõudis Vene sõltumatu uurimiskeskuse Levada osakonnajuht Aleksei Levinson Lennart Meri konverentsil.

Jutt oli Venemaa uuest põlvkonnast. Noortest, kellele võrdsustub Vladimir Putin riigivõimuga ja Dmitri Medvedev liberaalsusega.

Selle põlvkonna ühisnimetaja on künism. Kui nende vanemad olid pettunud, siis nemad on võõrandunud, ütles samal arutelul teemat uuriv Euroopa Välissuhete Nõukogu teadur Kadri Liik. Ta märkis, et välispoliitikas kaasa rääkijate seas pole lääs enam eeskuju. Veel enam, noorimate seas on populaarsed hoopis mehed nagu Vjatšeslav Molotov, kelle «M-i» kannab teadupärast Eestile saatuslik MRP pakt.

See ei tähenda, et neid eeskujusid oleks ka mujal maailmas. Ehkki lääski vaatab ida poole, pole see Venemaale kuigivõrd atraktiivne. Hiina ja Kagu-Aasia on küll dünaamilised, ent kultuuriliselt eemaletõukavad. Seosed Aasiaga on venelastele siiani halvustavad, tunnistab ka Levinson. Nõnda pöörab Venemaa enda sisse.

Selline «suveräänsustrend» ei ole meile võõras. See on vedanud poliitkampaaniaid Suurbritannias ja Ameerika Ühendriikides ning on teravalt esil pühapäeval toimuvate eurovalimiste eel. Selle keskmes on tõdemus, et rahvusvaheline süsteem on «lihtsat inimest» alt vedanud.

Ühtki tõsiseltvõetavat alternatiivi sellele vabale korrale, mis on inimkonnale erakordset rikkust loonud, silmapiiril pole.

Laiemalt on mure aga sihituses ja igas mõttes eeskujude puudumises. Euroopa Liitki kaotas oma senist menu esmalt majanduskriisi ja seejärel migratsioonikriisiga. Ei olnud ühtset plaani, ei olnud võimekust, ei olnud solidaarsust.

See on läänemaailmale probleem, kui ta atraktiivsus väheneb. Nii Euroopa Liit kui ka Ühendriigid on end kirjutanud ajalukku just sellega, et on kui postmodernsed impeeriumid – erinäolised, võimsad, ent vabatahtlikkuse alusel ühendavad.

Ühtki tõsiseltvõetavat alternatiivi sellele vabale korrale, mis on inimkonnale erakordset rikkust loonud, silmapiiril pole. Kui laguneb rahvusvaheline koostöö, laguneb ka senine heaolumudel.

Seega on lääne enda huvides, et ta ei tee vabal turumajandusel põhinevale korrale järeleandmisi, vaid taastab oma dünaamilisuse. Igal riigil on oma mentaalne kuldne ajastu, ent sellesse naasmine pole aegruumilistel põhjustel võimalik. Küll on aga tarvilik, et loodud rikkusest saaks osa suurem osa rahvast.

Sellele tasub mõelda just praegu, riigikogu valimiste järel ja eurovalimiste eel. Näitaks vaid keegi suunda...