Igal õppijal oma tee – visioon või utoopia?

Tallinna Kirjanduskeskuse direktor Maarja Vaino Foto: Mihkel Maripuu

Uued haridusstrateegia visioonidokumendid, jagatuna kolmeks valdkonnaks – heaolu ja sidusus, konkurentsivõime ning väärtused ja vastutus –, on saanud avalikuks ning peagi hakatakse nende põhjal koostama juba konkreetsemaid tegevusplaane. Kuigi need kolm dokumenti on koostanud suur hulk eksperte küllalt pika aja jooksul, tahaks siiski meenutada toredat eesti vanasõna «Tark ei torma».

Nimelt mõjuvad visioonidokumendid pisut elukaugena. Mõne erinevusega: kõige asjalikum kolmest dokumendist on konkurentsivõimele keskenduv, kõige utoopilisem heaolu ja sidususega tegelev visioon.

Kõigist punktidest siinses artiklis ruumipuudusel kahjuks kirjutada ei saa, seega keskendun individuaalse õpiraja temaatikale, mis minu meelest on ka üks nõrgemaid (aga domineerivamaid) ideid visioonides.

Aastani 2035 ei ole kaua aega, muutused peaksid aset leidma 10–15 aasta jooksul. Inimese põhiloomus ei ole viimase paari aastatuhande jooksul aga kuigivõrd muutunud. Ei usu, et järgmise kümne aasta jooksul suudab eesti haridussüsteem selles vallas imet teha. Seetõttu mõjub individuaalseid valikuid toetav, nn õmblusteta õpiradade süsteem üsnagi eluvõõrana. Mida see endast siis kujutab?

Heaolu ja sidususe visioon sõnastab idee järgmiselt: «Üleminek ainekeskselt teadmiste omandamiselt õppija isiksuse arendamisele ja erinevate elurollide täitmiseks vajalike üldpädevuste kujundamisele.» Ning: «Õmblusteta hariduskeskkond on eelduseks individualiseeritud õpiradade kujunemisele. Õppijakeskse hariduskorralduse edukuse tagab õppijate enesejuhtimise võimekus, individuaalsetest huvidest ja võimetest lähtuv õpitee valik, mida ei peaks takistama barjäärid haridusmaastikul ega regionaalsed erinevused.»

Teadmiste asemel heaolu

Põhjalikumalt süvenemata kõlab see hästi, lausa ideaalsena. Pisut järele mõeldes tekitab aga küsimusi. Kõigepealt näib, et visioon lähtub eeldusest, et kõik inimesed on loomu poolest ilusad, targad ja head. Kui lugeda visioonidokumendist, et «suureneb õppija vabadus nii oma õppekava koostamisel, õppesisu valikul kui õpistrateegiate ja -meetodite valikul, mis on toetatud vastavalt igaühe vajadustele», tahaksin esimese asjana küsida sellesama sidususe kohta, mis muidu on dokumentides üks armastatud sõna. Kuidas peaks tekkima kultuuriline sidusus, jagatud teadmised ja hoiakud, kui iga õpilane valib ise oma õppesisu (juba praeguste õppekavade puhul on õpilaste ühiselt jagatud kultuuriline sidusus nõrk)? Ülim individualism viib kokkuvõttes ühisosa kadumiseni.