Garri Raagmaa: millist rohtu ääremaastumise vastu?

Pildil Garri Raagmaa. Foto: Marko Saarm

Ääremaastumise artikli (PM 21.03) järelkajas küsis üks kursusevennast vallavanem, et noh, diagnoos pandud, aga ravi? Hea küsimus! Ja aeg, et anda uuele valitsusele soovitusi regionaalpoliitika tegemiseks. Õige rohu valimiseks oleks aga paslik enne varasemad ravisegud ja nende mõju üle vaadata. Ja et rohtu võetakse alles siis, kui juba väga paha olla, tuleb maalida ka pilt, mis saab siis, kui vana viisi jätkata, kirjutab inimgeograaf Garri Raagmaa. 

Regionaalpoliitika mõjutab piirkondade majandusarengut: loob ettevõtluses uusi töökohti ja muudab majandusstruktuuri jätkusuutlikumaks. Probleemregioonidega asuti tõsisemalt tegelema alates 1930ndatest. Suure kriisi ajal oli mõnes Suurbritannia piirkonnas 60 protsenti töötuid. Proovige seda ette kujutada! «Mõrvatud» Jarrow’ linna mehed marssisid (küll rahumeelselt) Londoni peale ja poliitikutel oli vesi ahjus: tehti soodustused Londoni firmadele ääremaale investeerimiseks ja hakati piirama Londoni kasvu. Et USAs läks tänavatel päris mölluks, algatas Franklin Delano Roosevelt Uue Kursi (New Deal), millega arendati välja terve Tennessee oru hüdrojaamad ja tööstused, aga ka Hooveri tamm, mis pani kasvama toona vaid 5000 elanikuga kõrbeküla Las Vegase.

Pärast sõda rakendati läänes regionaalpoliitikat laialdaselt: maksusoodustused, toetused, sellised meetmed nagu Prantsuse kasvukeskused, Saksa ühisülesanne, Põhjamaade regionaalülikoolid, Briti arenduskorporatsioonid, Iiri tehnoloogiainstituudid jt. Täitsa mõikas! Et arengumaad ei ole regionaalpoliitikat sel määral rakendanud, on erinevused nende ääremaa ja suurlinnade vahel märksa suuremad, nagu ka viimaste probleemid: liikluskaos, sudu, veereostus, getostumine ja kuritegevus. Tagajärjeks on mh sagedased riigipöörded, sest meeleheitel inimestega on kerge manipuleerida.