Juhtkiri: kaks kõrtsi – kuld ja kard või eripruul

Kellega vabal õhtul õue minnakse? Foto: SCANPIX

Lugege tänasest lehest Postimehe ajakirjaniku Villu Päärti artiklit, mis tutvustab geograaf Kristiina Kuke doktoritööd. Rahvusliku eraldatuse nõiaring kõlab ühtaegu põnevalt ja hirmutavalt, ent küllap märkate, et sisu ja sõnum ei ole nii-öelda mustvalge. Kas on siis eraldatus rahvuse joont mööda või ei ole? Vastus sõltub vist sellest, kui kaugelt ehk milliselt analüüsitasemelt vaadata.

Oleme pikkade aastate jooksul märganud, et vähemasti Postimehe lugejaid huvitavad väga elulised tähelepanekud kultuuriliste erinevuste kohta. Kolumnistid, kes on vaadanud Eestit ja eestlasi n-ö kõrvalpilguga ja esitanud sõbralikul moel seda, mille üle nad on Eestis elades imestanud, on ikka nautinud suurt populaarsust.

Välismaalaste kohati anekdootlikke juhtumisi ja nendele tuginedes laia ilukirjandusliku suletõmbega tehtud üldistusi loetakse hea meelega norimata eriti selle kallal, kas neil üldistustel ka miskit tõsiselt võetavamat tagapõhja on.

Lugejahuvi sulab aga kevadise lumena, kui mängu tulevad sõnad nagu «integratsioon», «segregatsioon» jmt. Mõni läheb selliste sõnade peale lausa närvi. Asjata! Jutt on ju ikkagi inimeste käitumisest ja neist samadest põnevatest erinevustest, mille kirjeldamist ja seletamist otsime ka ilukirjanduslikumatest lehelugudest.

Selle järgi, millistes linnaosades pigem elatakse ja kuhu kolitakse, saab öelda, et eraldatus on olemas. Muude tegurite hulgas on ka Eesti riigi poliitika hoida alles okupatsiooniajal loodud paralleelset venekeelset haridussüsteemi neid tendentse alal hoidnud.

Natuke lähemalt vaadates näeme, et kokkupuutepunkte justkui on. Intervjuudega igapäevaelule veel lähemale liikudes nägi aga autor seda, et isegi lausa sõna otseses mõttes ühes toas olles kujunevad juturingid tüüpiliselt ikkagi rahvuse ja keelepiire mööda.

Töö keskendus vaba aja veetmisele. Muidugi me teame, et näiteks Tallinnas Kalamajas on olemas kõrtsid, kus käivad peaaegu ainult eestlased, ja kõigest mõni maja eemal sellised kohad, kus käivad peaaegu ainult venelased. Tüüpiline venelane eelistavat vaba aja veetmiseks kulla- ja karraläikega paiku. Ja iga kogenud kõrtsmik teab, et muusikavalik on ülimalt oluline komponent, millega tegelikult valitakse oma külastajaid.

Järgmiseks leiate Kristiina Kuke jutust aga venelased, kes sihipäraselt väldivad vaba aja veetmise kohti, kus käivad «tüüpilised venelased». Nii et lisaks keelepiirile on rahvus ka maitseküsimus. Kuni selleni välja, et mõni inimene riietub teadlikult erinevalt sõltuvalt sellest, kas ta läheb pigem eestlaste või pigem venelaste seltskondlikule õhtule.

Sõna «nõiaring» tähendab siin lihtsalt seda, et üks emakeele- või rahvuspõhine valik toob kaasa järgmised, need omakorda võimendavad esimest ning valikud kanduvad üle järgmistele põlvkondadele. Isegi kui vabaajategevused on eestlastel ja venelastel üldjoontes sarnased, ei too see veel kaasa omavahelist suhtlemist. Ja on ka täiesti loomulik, et me kõik käime läbi ja räägime ikka eelkõige nende inimestega, keda me hästi tunneme, mitte võhivõõrastega. Mingis mõttes on iga suhtlusring «nõiaring».

Kogu ühiskonna jaoks on üksteisest justkui mööda elamine, omamoodi paralleelühiskondade olemasolu aga puremist vajav pähkel. Kultuurilisi tendentse ei saa jõuga teiseks väänata, küll aga on põhjust küsida, kas retsepti oleks võimalik lisada mingeid elemente, mis nende tendentside varjukülgi leevendaks.