Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/04/04/1671832t1hc24b.jpg)
/nginx/o/2019/05/17/12173693t1h71e0.jpg)
Mati Alaveri ja Andrus Veerpaluga toimunu on heaks näiteks sellest, kuidas rahvuskangelastest võib mõne päevaga muutuda paariaks, kellega korralikud inimesed ei taha isegi suhelda. Midagi sarnast juhtus ka akadeemik Gustav Naaniga, kes pikka aega oli pea kõige populaarsem eestlane, keda meeleldi kutsuti esinema kõikvõimalikele üritustele, kirjutab akadeemik Anto Raukas.
Liikus isegi selline väide, et «Iga normaalse eesti naise unistuseks on lugeda Nanat ja minna voodisse Naaniga». Ja naisi Naan võluda oskas, oskas öelda komplimente ja kinkida lilli ning šokoladikompvekke. Kuid piisas vaid taasiseseisvumise eelsel perioodil ühest Naani 23. novembril 1988. aastal Pravdas ilmunud ajaleheartiklist «Nõukogude Liit – meie ühine kodu. Jalgadelt pea peale», kui ta muutus rahvavaenlaseks ja üheks kõige põlatumaks eestimaalaseks. Selle ilmekaks näiteks võib tuua, et pärast Naani surma 12. jaanuaril 1994. aastal toimunud panihhiidal olin mina ainukene akadeemia liige ja tema hingepalvusel osaleja. Tema kohta hakkas ilmuma ka näotuid teravmeelsusi. Näiteks küsiti, mis on erinevat Soomes ja Eestis? Vastus oli: «Soomes on pestav tapeet, Eestis aga kustav Naan».
Naani elu oli tõepoolest keerukas ja vastuoluline nagu Hruštovi hauamonument. Olin paljude aastate jooksul Naani «pinginaabriks» Eesti NSV Teaduste Akadeemia presiidiumis ja olin ka tema poolt juhitud ENE peatoimetuskolleegiumis ning küllap seetõttu olen ka võimeline iseloomustama seda väga andekat ja säravat inimest.
Liikus isegi selline väide, et «Iga normaalse eesti naise unistuseks on lugeda Nanat ja minna voodisse Naaniga».
Naan sündis 17. mail 1919 Eesti asunduses Vladivostoki lähedal ja paistis juba varakult silma oma teadmishimu ja tarkusega, lõpetades kooli kuldmedaliga. Kuid tema edasine haridus jäi puudulikuks. Aastail 1937-1941 õppis ta Leningradi ülikoolis füüsikat, kuid ülikool jäi tal alanud sõja tõttu lõpetamata. Abielu julgeoleku kindrali tütrega aitas tal sõja üle elada luures, mida tema alatine oponent ja vihavaenlane akadeemik Karl Rebane akadeemia presiidiumi istungitel korduvalt meelde tuletas: «Mina, seltsimees Naan, erineval teist, olin aus sõjamees, kes suurtükiväelasena otsesihtimisega vaenlast tulistas, aga teie olite põõsast tulistaja!»
Tõeline kõrgem haridus jäigi Naanil omandamata. 1946. aastal lõpetas ta ÜK(b)P KK Kõrgema Parteikooli ja 1949. aastal ÜK(b)P KK Ühiskonnateaduste Akadeemia, omandades ühtlasi aasta hiljem filosoofiakandidaadi teadusliku kraadi. Sellise äärmiselt tagasihoidliku teaduspagasiga valiti ta 1951. aastal Eesti NSV Teaduste Akadeemia akadeemikuks ja akadeemia asepresidendiks. Kui praegu saab akadeemia liikmeks tõepoolest ka teaduskandidaadi kraadiga, siis omal ajal nõuti ikka teadusdoktori (Dr.Sci) kraadi ja Naan oli tegelikult, nagu mõni teinegi, «poliitiliseks akadeemikuks». 1984. aastal sai ta teeneliseks teadlaseks. Aastail 1966-1989 oli ta eriti suuri teadmisi nõudval ENE peatoimetaja ametikohal.
/nginx/o/2019/05/17/12173697t1h697d.jpg)
Kuid pitsatiga paber ei anna tingimata head haridust ega laialdasi teadmisi. Naan oli rahvusvaheliselt tunnustatud teadlane aegruumi topoloogia ja lõpmatuse uuringute vallas ja teda tsiteeritakse teaduskirjanduses tänini. Erilist populaarsust võitis tema sümmeetrilise universumi idée, mis eeldas antimaailma olemasolu. Tema tulek suurde teadusse ja akadeemia ajaloo instituudi direktori ametipostile 1950. aastal sai võimalikuks tänu tema üsna häbiväärsele trükisele «Eesti kodanlike natsionalistide ideoloogia reaktsiooniline olemus» (1947). Ka tema panus 1952. aastal ilmunud «Eesti NSV ajaloo» toimetamisel polnud just kiiduväärne. Kuid Naani noorpõlve toimetusi ja üliedukat karjääri jälgides ei saanudki ta kujuneda muuks, kui veendunud stalinistiks. Kuid erinevalt paljudest stalinistidest suutis ta mõneks ajaks teha kannapöörde.
Tema artikkel «Võim ja vaim» ajakirjas Looming (1969) võeti vastu üldrahvaliku heakskiiduga ja see oli tollases sumbunud õhustikus tõepoolest värskendav. Selle tähelepanuväärse artikli ilmumist tuleb pisut kommenteerida. Paevanana tuntud Rein Einasto kutsus Naani esinema geoloogia instituuti. Naan oli terava mõistusega, kuid veel teravama keelega ja tema esinemine oli selgelt nõukogude korda õõnestav. Einasto võttis Naani kõne linti ja küsis Naanilt, kas ta võib seda levitada. Naan kõhkles ja võttis lindi enda kätte, lubades hiljem vastata. Tegelikult lisas ta ettekandes olnud teravustele ette «kapitalistlikus ühiskonnas» ja nii saigi lugu ilmuda. Loo tegelikku suunitlust ei olnud aga raske taibata.
Eesti suured edusammud IT valdkonnas on suuresti seotud Teaduste Akadeemia Küberneetika Instituudi loomisega. Paljud peavad instituudi loojateks akadeemik Nikolai Alumäed ja akadeemik Boris Tamme, kuid üsna tõenäoliselt oli suurim osa just Gustav Naanil, sest see oli aeg, kui Moskvas vajas veel tõestamist, et küberneetika ei ole kodanlik pseudoteadus. Suur oli Naani osa ka Tõravere observatooriumi rajamisel.
Eraldi vajab esiletõstmist aga Nõukogude Liidu parima teadusentsüklopeedia töö juhtimine ja julgus märksõnade valikul. Näiteks Nikolai Buhhaarini kohta käivat artiklit leiab ainult ENEst, kuid mitte ühestki teisest nõukogudemaal ilmunud entsüklopeediast. Koolis õppis Naan vene keeles, kuid tema eesti keel oli laitmatu. Tema entsüklopeediaartiklite parandusi kolleegiumil ei vaidlustatud.
/nginx/o/2019/05/17/12173695t1h6671.jpg)
Naan oli julge, kuid samal ajal ka ettevaatlik, sest ta tundis nõukogude süsteemi ebainimlikkust, mille läbi kannatasid ka Vladivostoki ümbruse eestlastest uusasukad. Teaduste akadeemia presidiumi istungitel arutati sageli olulisi riigikaitselisi ja salastatud probleeme ning polnud hea, kui paberile jäänuks mõne koosolekul osalenu aja nõuetele mitte vastanud valed seisukohad. Tänu Naani soovitustele olid kõik presiidiumi istungite protokollid väga lakoonilised: märgitud olid päevakorra punkt, esineja, küsimuste esitajad, sõna võtnud ja… lühike konkreetne otsus. Eriarvamusi kirja ei pandud.
Naani hukutasid tema tarkus ja inimlik sära. Kõneldi, et Naani taheti kinnitada EKP Keskkomitee ideoloogiasekretäriks vanameelse Leonid Lentsmani asemele. Viimane astus aga ennetavaid samme Naani kompromiteerimiseks keskajakirjanduses, kasutades selleks ära Naani abikaasa Jevgenia Korsitšenko mahinatsioone elamispindadega, kus Naan polnud osaleja. Tema abikaasa oli endine katselendur ning tegi läbi avarii, mistõttu tema vaimne seisund muutus tasakaalutuks. Naan kaotas oma positsioonid ENSV Ülemnõukogu saadiku (1951-1963) ja EKP Keskkomitee liikmena ning ta taandati vanemteaduriks ENSV TA Füüsika ja Astronoomia Instituuti.
Naan elas enda ufoloogist abikaasast lahus, kuid käitus aumehena ja eraldas abikaasale igakuise toetusraha, mis polnud sugugi väike. Kuid mööda nõukogudemaad pidevalt ringiliikuvale abikaasale oli sellest vähe ja ta jäi kõikjale võlgu, mistõttu teda ei majutatud üheski Eesti võõrastemajas ja ka NSV Liidu Teaduste Akadeemia võõrasetemajad Moskvas ja Peterburis olid talle suletud.
Naani hukutasid tema tarkus ja inimlik sära.
Naani abikaasa oli kõigile suureks looduseõnnetuseks. Kui ta oma kividest pungil raske seljakotiga sisenes akadeemiasse esiuksest, põgenesid kõik akadeemia juhtivtöötajad tagauksest, sest tal oli alatasa keerukaid soove ja nõudmisi. Näiteks taotles ta endale ufoloogia laboratooriumi loomist ja ulatusliku biosfääri kaitseala loomist Gruusias ning tahtis selleks toetuskirju Nõukogude Liidu kõige kõrgematesse juhtorganitesse. Tema tutvusringkond oli suur ja koosnes riigis mõjukatest isikutest. Näiteks olin ma kõrval, kui ta helistas ENSV Julgeolekukomitee esimehe esimesele asetäitjale Venjamin Porõvkinile ja nõudis kategoorilises toonis minister Hallmäe ametist vabastamist, kuivõrd see ei nõustunud korraldama tema majutamist Palace hotellis.
Eestis on vähe olnud selliseid säravaid isiksusi nagu Gustav Naan ja hoolimata tema vastuolulisusest väärib ta meenutamist ja lugupidamist, nagu Andrus Veerpalugi. Enamik Naani seisukohti olid õiged, kuid nad ei pruukinud meile meeldida. Näiteks hoiatas ta meid korduvalt rahvusliku vihavaenu ja sellega seonduva võimaliku verevalamise eest, mis võinuks meil taasiseseisvumise käigus kergesti juhtuda. Mitte igaühel ei kulge elu spiraali mööda, Naanil aga küll: veendudud stalinistist sai ta demokraadist rahvavalgustajani ja sealt taas demokraatiavaenuliku interrinde toetajaks.