Gustav Naan

FOTO: Teaduste Akadeemia arhiiv

Mati Alaveri ja Andrus Veerpaluga toimunu on heaks näiteks sellest, kuidas rahvuskangelastest võib mõne päevaga muutuda paariaks, kellega korralikud inimesed ei taha isegi suhelda. Midagi sarnast juhtus ka akadeemik Gustav Naaniga, kes pikka aega oli pea kõige populaarsem eestlane, keda meeleldi kutsuti esinema kõikvõimalikele üritustele, kirjutab akadeemik Anto Raukas. 

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Liikus isegi selline väide, et «Iga normaalse eesti naise unistuseks on lugeda Nanat ja minna voodisse Naaniga». Ja naisi Naan võluda oskas, oskas öelda komplimente ja kinkida lilli ning šokoladikompvekke. Kuid piisas vaid taasiseseisvumise eelsel perioodil ühest Naani 23. novembril 1988. aastal Pravdas ilmunud ajaleheartiklist «Nõukogude Liit – meie ühine kodu. Jalgadelt pea peale», kui ta muutus rahvavaenlaseks ja üheks kõige põlatumaks eestimaalaseks. Selle ilmekaks näiteks võib tuua, et pärast Naani surma 12. jaanuaril 1994. aastal toimunud panihhiidal olin mina ainukene akadeemia liige ja tema hingepalvusel osaleja. Tema kohta hakkas ilmuma ka näotuid teravmeelsusi. Näiteks küsiti, mis on erinevat Soomes ja Eestis? Vastus oli: «Soomes on pestav tapeet, Eestis aga kustav Naan».